Õpetaja ametit iseloomustab kolm sõna – võim, vastutus ja võimalus. Kahest esimesest räägitakse palju, kolmandast peaaegu üldse mitte. Kahe esimese järgi pole õpetaja elu mingi meelakkumine.
Kool on oma olemuselt koht, kus käib pidev võimuvõitlus – õpilaste vahel, õpetajate vahel, õpilaste ja õpetajate vahel, lapsevanemate ja õpetajate vahel. 21. sajandil pole õpetaja poistsioon enam nii kindel kui 19. sajandil. See on tekitanud suure hulga probleeme ning segadust. Kui õpilased justkui ei pea enam õpetaja sõna kuulama lihtsalt sellepärast, et tegemist on õpetajaga, ja õpetaja ei oska end ka muul moel kehtestada, siis kaotab kool oma mõtte –kasvatada ja harida järeltulevat põlve. Kui õpetajal pole enam võimu, siis lähevad selle nahka pedagoogide närvid ja laste tulevik.
19. sajandisse tagasi ei saa ja ongi hea. Võim iseenesest võib ka väga palju halba teha. Kui rumalal või halval õpetajal on võim lihtsalt sellepärast, et ta juhtumisi on õpetaja, kaotab kool samuti oma mõtte. Siin tulebki mängu vastutus. Õpetaja vastutab selle eest, et lapsed saaksid kasvatatud ja haritud ja ta ei tohi võimu kuritarvitada. Kuidas aga vastutada, kui lapsed ei kuula sõna, lapsevanemad leiavad, et nende võsukesed on geeniused ja haridusministeerium leiutab iga paari aasta järel üha uusi asju, mille eest vastutab õpetaja. Palk muidugi on endiselt madal.
Nii või umbes nii õpetajaametist räägitakse ja kirjutatakse. Räägivad õpetajad, räägivad õpilased, lapsevanemad ja ametnikud. On see siis tõesti nii kole amet? Kui unustada ära kolmas sõna – võimalus – siis ehk olekski. Tegelikult on õpetaja võim määratu suur. Õpetaja võimuses on maailma paremaks muuta, sest just tema kujundab neid, kes loovad tulevikumaailma. Nii et õpetajaamet on kogu oma keerukusele vaatamata maailma kõige ilusam amet.