Edukas luuretegevus toetub tugevale kaubamärgile, kuid USA maine on halvenemas.
Kujutage ette, et te riskite oma eluga Venemaal ja Hiinas Lääne heaks luurates, varastades saladusi, värvates allikaid ja täites elutähtsaid, kuid igavaid ülesandeid, mis operatsioone käigus hoiavad. Usaldus on otsustava tähtsusega. Te peate teadma, et “toodet” (info) tuleb ettevaatlikult käsitseda, et see ei annaks mingeid vihjeid teie isiku kohta. Samuti peate teadma, et kui asjad peaksid valesti minema, teevad luurejuhid teie aitamiseks kõik, mis nende võimuses.
Vähemalt läks viimase lõigu juures kõik nii nagu pidi. Oleg Smolenkov, üks CIA endisi tippallikaid Kremlis, kadus puhkuse ajal Montenegros. Sellest luureannaalides ei kirjutata. Mõnes NATO liikmesriigis kellegi jahi peale panemine on vaevalt võrreldav MI6 hiilgava tegutsemisega Oleg Gordijevski väljasmugeldamisel Nõukogude Liidust otse KGB nina alt. (Sõna otseses mõttes: ta pääses paljastamisest teenistuskoera poolt saatkonnaauto pagasiruumis piiri ületades).
Aga kõik muu on läinud valesti. Tundub, et CIA otsustas 2017. aasta algul, et ei saa usaldada äsja presidendiks valitud Donald Trumpile üht riigi kõige hoolikamalt valvatud saladust. Presidendi motiivid on siin teisejärgulised. Võib-olla on tal reetlik suhe Vladimir Putiniga, millele viitab tema häiriv eelistus kohtuda oma Vene ametivennaga eraviisiliselt.
Tõenäolisem on, et Trump on parandamatu kiitleja. Ta vihastas iisraellased välja, rääkides venelastele ülisalajastest luureandmetest, mille oli USA-le edastanud Mossad. Ta ütles Filipiinide presidendile, et USA merevägi oli paigutanud tuumaallveelaevad Korea rannikuvetesse, rikkudes Pentagoni tabu nende aluste asukohast rääkimise kohta.
Augustis säutsus president foto kahjustustest Iraani raketirajatises, paljastades suurel hulgal infot USA luuresatelliidi võimete kohta.
CIA kaalutles ehk ettenägelikult, et härra Smolenkov on eriti suures ohus. Tundub, et ta oli peamine allikas, millele toetus USA luurekogukonna vastuoluline hinnang, et härra Putin andis isiklikult loa Venemaa sekkumiseks 2016. aasta USA presidendivalimistesse materjali häkkimise ja lekitamisega, mis valmistas piinlikkust demokraatidele ja nende kandidaadile Hillary Clintonile. Härra Trump on selliste väidete suhtes allergiline, olgu need kui tahes hästi põhjendatud, kuna need ähvardavad kahandada tema võidu väärtust.
Tekkinud kahju ulatub palju kaugemale lünkadest CIA luureinfo kogumise võimes. Ühe luureteenistuse suurim vara ei ole vidinad, ajud või vaprus, vaid maine. Imetlusväärse eluviisiga riik, mis hoiab alal universaalseid ideaale, on heas positsioonis inimeste koostööle meelitamiseks. Lisage sellele luure alal üksikasjalike ametitehnikate ja läbitungimatu salastatuse maine ja teil on head eeldused saada välismaalasi enda heaks luurama.
USA ja tema lääneriikidest liitlased nautisid aastaid vaieldamatut paremust pehme jõu alal. Külma sõja ajal asetasid mõned juhmardid ja fanaatikud meie poolel oma usalduse Nõukogude Liidule, uskudes, et see kehastab ajaloo liikumissuunda tööliste paradiisi poole. Pärast kommunismi kokkuvarisemist on Kremli eelis kärbunud. Vähesed välismaalased riskiksid praegu vangla ja häbiga Venemaa hiilguse eest, rääkimata seda valitsevate autoritaarsete sulide rikastumise eest.
Ajal kui korruptsioon ja halb valitsemine omandasid Venemaal – ja Hiinas ja Iraanis – üha suuremaid mõõtmeid, muutus meie ülesanne lihtsamaks samal ajal, kui nende oma läks järjest raskemaks. Trumpi administratsiooni “Ameerika ennekõike” lähenemine on meie eelise ära murendanud. Praegu on palju raskem veenda välismaalasi riskima oma elude ja õudse surmaga selle põhjendusega, et USA või tõepoolest Lääs võitleb vabaduse, demokraati ja õigusriigi eest.
Kannatada on saanud ka CIA hea ametialane maine. Kahju sai alguse aastaid tagasi pea kõigi agentuuri allikate kinnipüüdmise ja hukkamisega Iraanis ja Hiinas ajavahemikul 2009-2013. Rabav viga selle salajases sidesüsteemis tähendas, et spioonipüüdjad said sisuliselt oma saagile guugeldades jälile. Näotuvastussüsteemide taolise jälgimistehnoloogia levik ja uued võimed tohutute andmebaaside läbiotsimiseks mustrite ja anomaaliate leidmiseks teevad luureohvitseridele palju riskantsemaks allikate värbamise ja nendega sidepidamise.
Luurajad saavad endiselt kasutada sundi, meelitusi või altkäemaksu andmist. Salastatusega kaasneb erutus võib olla võimas motiveerija. Aga nende vahenditega ligi tõmmatud inimesed on oma olemuselt palju vähem usaldusväärsed kui tõsiusklikud. Palju keerulisem lähenemine on operatsioon kellegi süüdi lavastamiseks (false flag operation) – allika värbamine ja juhtimine, teeseldes samal ajal mõne teise riigi heaks töötamist. KGB ohvitserid kehastasid apartheidi ajajärgul mõnikord ägedaid antikommuniste kuriteole meelitamiseks oma Lõuna-Aafrika Vabariigi ametivendi. Ma suudan ette kujutada kitsikuses USA luurajat teesklemas, et ta on rootslane.
Aga leidlikkus ja professionaalsus ei saa kompenseerida halba käitumist ladvikus. Luuremaailmas märkis varem tippsaavutust sinu materjali kaasamine presidendi igahommikusse luurebriifingusse, ülisalajasse öösel koostatud luureandmete kokkuvõttesse hommikusöögi aegseks tarbimiseks Valges Majas. Nüüd kõhklevad USA luureagentuurid, kas saata oma parimat materjali relvajõudude ülemjuhatajale. Luuretöötajaid demoraliseerib ka härra Trumpi häälekalt väljendatud usaldamatus nende pädevuse ja aususe suhtes.
See tekitab probleeme ka meile. Luureinfo jagamise võrgustik “Viis silma” Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, Suurbritannia ja USA vahel pärineb Teise maailmasõja ajast. See on olnud erakordselt edukas. Nüüd on see suurima pinge all alates Kim Philby ja tema kolleegide ajast. Kui MI6-l (hoolimata meie endi maineprobleemidest, mille seas on Brexit ja oma suva järgi tegutsevad Vene surmasalgad) peaks olema härra Smolenkovi sugune luurevara, hoiavad nad kiivalt enda teada seda, mida ta meile ütleb.
Ainult et Gordijevskit nii välja ei smuugeldatud. Tegemist on lihtsalt tüüpilise luurele omase legendeerimisega. Me ei tea, kuidas Gordijevskit välja smuugeldati.