Kohtusime Anneliga viimast korda mõni nädal enne tema lahkumist. „Lääne Elu peab jääma, seda ei tohi kunagi müüa,” ütles ta. See oli väga tema moodi – ikka oli esiplaanil keegi teine, mitte tema ise.
Anneli teadis, et ühiskond on ausam, parem ja arukam, kui seda peegeldab, jälgib ja kus vaja, ka utsitab ajaleht. Anneli kirjutas ja muutis oma tegudega Eestit. Et veel enne taasiseseisvumist taastati öö varjus Haapsalu tänavatel endisaegsed nimed, oli tema kui noorläänlaste liikumise ühe eestvedaja jaoks enesestmõistetav.
Annelil oli üha haruldasemaks muutuv oskus paigutada väiksemgi sündmusekilluke Eesti elu suuremasse mosaiiki. Tema oskus sündmuste kaalu ja võimalikke tagajärgi näha jõudis vaatajateni telesaatest „Aeg luubis”, kus Anneli oli üks toimetajaid. Talle ei olnud tähtis, et oleksime saatega tsiteeritavad, vaid pidime olema õiglased. „Ajakirjanik on rahva teener, kuid mõnikord kiputakse seda unustama,” on Anneli öelnud.
Ajakirjanik, kes südamega ühiskonna elust kirjutab, seisab ikka silmitsi küsimusega, kuidas olla erapooletu, kui hinges on soov hoopis sõna sekka öelda või ise kaasa lüüa. Anneli suutis mõlemat.
Tiina Jaakson
ERRi ajakirjanik
