Rusikareegel on, et üks aasta on põllumehele hea, teine kehv ja kolmas viisakalt öeldes untsus, teab 1400 hektaril vilja kasvatav Reinu-Einari talu peremees Einar Pärnpuu.
Mullune oli suvitaja suvi. Kõik, kes seda soovisid, said pruuniks juba 2. juuniks. Põllumehele oli läinud suvi aga suur nuhtlus. Võrreldes mulluse põuaga on saak põllul tänavu hea, isegi väga hea, kiidavad Läänemaa põllumehed. Aga mis sest suurest saagist siis kasu on, kui seda põllult kätte ei saa. Praegu seda hirmu siiski veel pole, samuti on pea pool saagist juba koristatud. Kui eelmisel aastal oli see pisuke vili, mis saada oli, juba 1. septembriks salves, siis praegu rehkendatakse, et lõikusega saadakse ühele poole kümme päeva hiljem.
Vanemad inimesed mäletavad 1962. aasta vihmast suve, veel vanemad võrdlevad seda 1948. aasta omaga. Traktoriga põllule ei pääsenud, hobused vajusid mutta, palju sa käsitsi ikka koristada jõuad. Tõeline ikaldus. Aga polegi vaja minna aastakümnete tagusesse aega. Seitse aastat tagasi venis lõikusaeg oktoobrisse, sest alalõpmata sadas. Põllumeeste sõnul ei mäletanud nad nii rasket ja pikaleveninud lõikusaega kui toona oli. „Nii pikale veninud lõikusaega mina ei mäleta. Kui oleks veel Vene kombainid, siis oleks pool vilja põllus,” ütles Martna talunik Tiit Seiton oktoobris 2012 Lääne Elule. Põllud ei kandnud, vihma sadas, vili valmis hilja, oli märg, umbrohi kasvas läbi, tera pudenes, lõikus oli kallis, sügiskülv ikaldus vees.
Osa neist hädadest kummitab põllumehi ka tänavu. Veel nädal ja rukis hakkab peas idanema, tõdes Pärnpuu. Märja vilja kuivatamine läheb kalliks ning vettinud vilja eest ei pruugi saada sellist hinda, mida makstakse kvaliteetse saagi eest. Kui mullu olid viljasaagid põua tõttu nigelad ka mujal Euroopas, sh Ukrainas ja Venemaal, olid viljahinnad kõrgemad. Tänavu on hinnad aga tunduvalt langenud.
