Jaanus Riimets: võidupühad

Eesti vabariigi riigikogu otsustas 1934. aastal hakata riikliku pühana tähistama 23. juunit kui Võidupüha.

Meie kallil ja väikesel, kuid väga armsal isamaal on tähistatud teisigi võidupühi eri aegadel ja eri vaenlaste üle saavutatud võitude puhul, kuid need ei ole olnud meie võidud. 23. juuni 1919 oli meie võit ja võit põlisvaenlase üle.

Seitse pikka sajandit oli meie rahvas rõhuvas enamuses pidanud pea ilma igasuguste õigusteta orjama kohalikke paruneid ja nad olid sellega nii harjunud, et pidasid loomulikuks, et nende valitsemine siin maal säilib kõikideks aegadeks. Aga nii ei läinud.

Kummalisel  kombel oli meil nendega ka tol ajal ühine vaenlane — punane Venemaa —, kuid mitte ühised eesmärgid meie maa tuleviku jaoks. Nii oleks see pidanud alatiseks jäämagi, aga paraku kõigi jaoks ei jäänud.

Vabadussõjas nii baltisakslaste kui punavenemaa üle võidu saavutanud veteranid lõid alguses väga positiivse liikumise, mis nagu ajaloos tihti juhtunud on, pöördus hiljem omaenda algse tähenduse vastu, hakates alguses ressursse ja toetust saama põlisvaenlase päritolumaal võimu haaranud kuritegelikult valitsuselt. Hiljem osalesid selle Eestis keelatud organisatsiooni liikmed Eesti vabariiki okupeeriva riigi omavalitsuse töös vägagi juhtivatel ametikohtadel. Mis oli ka täiesti loomulik.

Samuti juhtus ka teise totalitaarset riigikorda toetava samuti bandiitliku organisatsiooni, bolševike partei eesti osaga. Ka see oli Eesti Vabariigis seadusega keelatud, ka selle liikmed mässasid seadusliku vabariigi valitsuse vastu vaenuliku režiimi käepikendusena  ja ka selle liikmed osalesid nüüd juba teise riigi okupatsiooniaegse kohaliku omavalitsuse töös ja juhtimises üsna aktiivselt.

Sageli vaieldakse, kumb okupatsioon või nende ideoloogia oli või isegi oleks veel praegu Eestile kasulikum. See on umbes sama kui vaielda, kas meie maad peaks valitsema Kemerovo või Linnuvabriku maffia ninamehed.

Ent võidupühadest ja võitudest. Just kõlas ERR-is eesti keeles laul, mida esimese laulupeo lõpus lauldi kolm korda. See laul ei olnud ei „Ta lendab mesipuu poole“ ega ka mitte „Mu isamaa on minu arm“, ammugi mitte „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. See laul oli „Jumal, keisrit kaitse sa“.

Ajalugu näitas, et ei seda keisrit ega ka mitte Romanovite viimast valitsejat ei kaitstud kuritegelike rünnakute eest. Tsaar-vabastaja mõrvasid mässajad Peterburis ja viimase troonil oleva Romanovi bandiitide ninamehe Uljanovi otsesel käsul Ipatjevi maja keldris. Huvitav on, et kommuniste hakkas Venemaal nimetama bandiitideks minu teada suur vene luuletaja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Josef Brodski. Üsna täpne nimetus. Millegipärast on isegi praegusel ajal neid, kes teevad vahe sisse Lenini ja Stalini valitsemismeetoditesse. Et Lenin oli hea ja Stalin paha. Kas üks kurjategija saab olla hea ja teine paha? Olen üsna kindel,et ei saa. Võib üsna kindlalt väita,et ka Lenin, Stalin ja Hitler olid veendunud kurjategijad. Ometi leidub neid, kes praegugi püüavad neid kas täiesti või osaliselt rehabiliteerida ja seda mitte ainult nende endi kodumaadel,vaid ka siin meie väikses Eestis, kes me nende läbi ajaloos nii palju kannatanud oleme. Mis siis on kurjategijates nii veetlevat? Miks hääletas näiteks 1917 Asutava kogu valimistel eestlastest suhteliselt kümme korda rohkem inimesi enamlaste poolt kui venelastest? Miks olid ja on isegi praegu vabadussõjalased nii populaarsed osade meie rahvuskaaslaste seas? Mis mässuvaim ja korraigatsus see on, mis surub alla terve mõistuse hääle ja sunnib valima enda valitsejateks inimesi, kelle taotlused on kõike muud kui üllad?

Asi on ilmselt selles, et olemasoleva korraga ei olda peaaegu kunagi rahul. See on nagu ilmaga ja isegi ilmastikuga üldiselt. Kui nii võtta, siis meie ilmastik on kogu maakera vaadates üsna tore ja hea, on nii sooja, külma kui jahedat. Päris orkaane pole kunagi ja ikka pole inimesed rahul. Kas nii pole kõikidel iseseisvusaastatel olnud ka paljude meie rahvuskaaslaste suhtumisega meie oma valitsustesse?

Olin eelmise sajandi 80ndatel tööl ühes Haapsalu ettevõttes. Seal peeti ikka vahel pidusid ka, jõule ei tohtinud tähistada ja siis tähistati nääre, kuigi südames mõeldi ehk ikka rohkem jõuludele. Ja üks väga tore laulu- ja pillimees, keda kahjuks enam meie hulgas pole laulis neil pidudel nii nagu paljudel pidudel omavahel lauldi:“Ma tahaksin kodus olla, kui eesti on vabariik ja Laidoner kamandab väge ja Päts on president.“ Miks aga nüüd kui oleme jälle vabad ja võime 23. juunil tähistada tõelist Võidupüha, vahel loeme kas siis otse öelduna või läbi lillede, et nood Eesti suurmehed olid peaaegu, et eestirahva reeturid? Mis meiega lahti on?

Jaanus Riimets