Käisin reedel Haapsalu noorte huvikeskuses venezuela rahvustoitude õpitoas. Üllatusin, kui hubane ja popp see koht on – paljud noored olid sinna oma õhtut veetma tulnud. Vanemad poisid toksisid lauatennist, keegi mängis telekamängu ja eestoas mürgeldasid maheda muusika saatel nooremad poisid.
Et sealsamas ruumis oli peagi algamas õpitoa sissejuhatav osa, läksin seina äärde vaatama, kuidas kutid tegid viimaseid ägedaid saltosid ja venezuela päritolu abielupaar sättis teleekraanile slaide.
Ühtäkki teatas üks noorsand valjul häälel: „Negroes! I hate black people!”
Olin rabatud. Jõudsin vaid suured silmad teha ja näha, et veel üks poiss tardus paigale. Venezuela vanapaar jätkas ettevalmistustega, nagu midagi poleks juhtunud, kuid nende ilme oli tõsine.
Hetk hiljem astus tuppa huvikeskuse töötaja, kes palus poistel lahkuda, et õpituba saaks alata, ja olukord justkui lahenes. Pärast valmistasime ühiselt maisijahust pirukaid ja kuulsime, et inflatsioon on Venezuelas nii kõrge, et miinimumpalga eest saab poest osta kilo juustu.
See on paari aasta jooksul teine kord, kui olen avaliku rassismiga kokku puutunud. Viimane kord juhtus see Tartus. Kõndisin pühapäeva päeval Raekoja platsi poole, kui maani täis Eesti mees hakkas ühel välistudengil järel kõndima ja räuskas üle tänava: „Terrorist! Terrorist! Are you terrorist?!”
Ka siis ei osanud ma mitte kuidagi reageerida ning kõndisin lihtsalt edasi. Tundsin end kohutavalt, sest mõistsin, kui õudne tunne võib olla inimesel, kes satub rassismi ohvriks. Aga ma lihtsalt ei osanud mitte midagi teha.
Kuidas käituda, kui tänaval räuskab agressiivne rassist? Ilmselt on õige vastus, et olukorda tuleks kuidagi sekkuda – aga kuidas? Kui mupot pole sealsamas kõrval, nagu nädalavahetusel Tallinnas juudi pearabi ahju saata soovinud mehe puhul, tuleks ilmselt ise politsei kutsuda. Aga kui rassist on võõras laps?
Pühapäeval käisin Tallinnas Balti jaama turul, kus keset õueplatsi müüs kaupmees natsisümboolikaga kraami. Terve lett oli täis punaseid svastikaga embleeme ja Hitleri pilte. Omamoodi irooniline, et kõrval asuvast vanakraamihallist saab soetada Vladimir Putini pildiga T-särke, kus teda ülistatakse kogu maailma juhina.
Avalik rassism on Eestis viimastel aastatel pead tõstnud nähtus, mille suhtes on inimesed abitud. On viimane hakata tegema teavitustööd selle kohta, kuidas käituda, kui puutud kokku rassismiga.
Ütlen ausalt, naljakas!
Loodan siiralt, et see maris saab vapustusest üle ja iga narri kisast üleriigilist uudist ei tee. Mõni mees võiks talle paar korda päevas pai teha.
Igasugune räuskamine on muidugi taunitav, aga soovitan artikli autoril tädil jalutada valge naisena kasvõi päevasel ajal Caracase tänavatel, kus politseid ei ole.
Politsei on hõivatud põhiliselt opositsiooni miitingute mahasurumisel.
Teadmiseks, et Venezuela elanike keskmine palk kuus kõigub 10-20 usa dollari vahel.
mida siis teed kui valgele naisele öeldakse iga päev hoor ja need kes seda ütlevad ei ole mitte valge rassi esindajad?Eestis on rassism pead tõstnud!? Ärkasite unest alles või, mujal maailmas on see väga suur probleem, Eestis on see vaid mõne inimese õel väljendus, mitte probleem. Mäletan selliseid lauseid üle kolmekümne aasta ja ei ütleks, et see tohutult oleks pead tõstnud. Lihtsalt nüüd pannakse sellist sõnakasutust rohkem tähele ja igaüks arvab, et teeb sellest meedias suure uudise. Järelikult ei tohiks rasse niiväga segada, poleks ka teie nn rassistliku probleemi.