Raid Lepalaan
10.09.1945–23.02.2019
Veebruaris 73aastaselt lahkunud Raid Lepalaan jättis suure jälje Läänemaa muusikaellu.
Raid Lepalaan oli eeskätt vanemale põlvkonnale tuntud pillimees, saksofonist ja džässmuusika kohalik suurkuju, kes tegi professionaalsel tasemel muusikat Läänemaal üle viiekümne aasta. Aastakümneid musitseeris ta nii väiksemates kollektiivides kui ka Haapsalu puhkpilliorkestris ja bigbändis. Tegi seda, kuni tervis lubas. Lepalaan oli noorte mängijate hulgas eeskujuks ka hallihabemelise vana mehena.
Muusikapisiku sai ta külge lapsepõlvekodust Kullamaal. Isa Osvald oli küla pillimees ning rahvapilliorkestri asutaja ja juht. Džässipisiku sai Raid Lepalaan vanemalt vennalt Jannolt. Õige džässisüst tuli aga Lihula keskkoolist. Kontrabass, klarnet ja saksofon – need olid tema pillid Lihulas. Raid oli fanaatiline harjutaja. Noorem vend Loit arvab, et niimoodi üksi saksofoniga džässikäike läbi mängida suudavad vähesed. Raid oli „lausa hull ja visa õppija”, nagu ütles vend Loit. Igal juhul tegi ta juba keskkoolipoisina Läänemaal ilma andeka muusikuna.
Loit Lepalaan on öelnud nii: „Raidi elukäigus olid sport ja muusika (džässmuusika) olulised ja saavutused neil aladel tähelepanuväärsed. Raidil oli mitmeid muusikalisi eeskujusid ja mõjutajaid. Kindlasti vanem vend Janno, siis Kullamaalt pärit pianist ja helilooja Rein Sammet, Lihula koolist Arvi Laanet (oli Raidi klassijuhataja). Raid osales õpilasena vabariigi orkestrijuhtide suvekursustel 1963–1964. Nooditundmine tuli tal töö käigus – harjutades ja mängides. Ta oli päris hea lehest lugeja (noodist mängija). Ei ole ka tavaline, et juba keskkoolipoisina teadis ta selliseid džässmuusikuid nagu Charlie Parker, Dizzy Gillespie, Miles Davis, Gerry Mulligan, Stan Getz, Sonny Rollins, Bill Evans, Paul Desmond. Raidil oli pühenduslik huvi džässi vastu.”
Sain Raidiga tuttavaks siis, kui olin noore kultuurieriala lõpetajana Haapsallu elama sattunud, tema aga juba staažikas pillimees. Mäletan hästi meie esimest kohtumist ja koosmängimist 1975. aasta septembris. See oli Paralepa restoranis. Mängisime kolmekesi: Raid saksofonil, Mati Kaukes trummidel ja mina mingil vanal pianiinol. Bassi ei olnud. Kandev jõud oli loomulikult Raid. Sel esimesel korral teda kuulates ja kaasa mängides jäi mul suu lahti ja hing kinni – sellist džässitunnetust, sellist pühendumist ja ka pilli valdamist ei osanud ma oodata.
Raidi pillid olid kõik saksofonide liigid, klarnet ja flööt. Tundus, et lemmikuks oli tal siiski altsaksofon. Puhkpilliorkestris kasutas ta neid kõiki nii, nagu vaja oli, bändides mängis ta aga põhiliselt tenorsaksofoni.
Raid oli tõeline džässifänn. Kui tuli tema soolo, siis mis tahes stiilis oli mängitav lugu – pop, rokk, folk või kantri –, kõlas mõni alati nauditav džässiimprovisatsioon.
Kui astusime üles mõnel ülevaatusel või konkursil (need olid üle-eestilised, korraldajateks kolhooside ehituskontorid ja kalurikolhoosid), tarifitseerimisel või lihtsalt süldipeol, oli Raidi suhtumine ikka ühene – muusika eelkõige. Teda ei huvitanud, mida inimesed arvavad või millise koha me mingil konkursil saame, tema oli raudselt omas elemendis, s.o muusikas. Puhkpilliorkestris ja bigbändis võis dirigent Aarne Õunapuu sõnul alati kindel olla – Raid mängis ära kõik, mis vaja ja rohkemgi.
Mind hämmastab siiani Raidi professionaalsus – oli ta ju puhtalt iseõppija. Meenub üks vabariiklik ülevaatus-konkurss, kus saime esimese koha, muidugi kindlalt tänu Raidile. Hiljem ütles mulle helilooja Felix Mandre, tuntud ka kui elukutseline žüriide esimees: „See mees on teil ikka tõeline briljant!”
Haapsalu KEKi ansamblis, Lääne Kaluri varietee orkestris ja ka igasugustel muudel esinemistel oli Raid kindel raudvara.
Kõike seda tegi ta vabast ajast, sest leivateenimiseks olid tal muusikakauged ametid. 1964 Lihula keskkooli lõpetanud ja kolm aastat nõukogude armees ehitusväeosades teeninud mees töötas terve elu Läänemaal, oli Virtsu Kaluris ja Läänemaa metsamajandis juhtivatel kohtadel ehituse alal. Eesti Vabariigi ajal töötas Raid veeteede ameti Lääne regiooni vaneminspektorina.
Nooruses köitis Raidi sport. Ta oli mitmekordne Eesti ja NSVL meister veemootorispordis (NSVL meistersportlane – oli selline tiitel). Koolinoorena kuulus Raid Eesti kergejõustikukoondisesse kaugus- ja kolmikhüppajana. Hüüdnime Koll sai ta varajases nooruses Kullamaal jalgpalli väravavahina.
Kahju, et siis, kui Raid Lepalaanel oli pillimehena kõrgaeg, ei olnud selliseid võimalusi muusikat salvestada nagu tänapäeval. Usun, et praegustel noortel oleks Raidi musitseerimisest palju õppida.
Igal juhul minu põlvkonna muusikutele ja pillimeestele jääb Raid igavesti meelde.
Usun, et Raid Lepalaan väärib Haapsallu nimelist valget pinki.
Jaak Põder
enda ja paljude teiste pillimeeste nimel
Ega Kullamaal tol kaugel ajal kooli veel ei olnud. Ümberkaudsed lapsed käisid lähemalt ja kaugemalt Silla 7-klassilises koolis, mille direktoriks oli enne sõda Eesti vutikoondisse jõudnud Johannes Niks. Lapsi käis vanas ja hubases kahekorruselises koolis saja ringi ja kõigile poogiti külge huvi elu, spordi ja laias ilmas toimuva vastu. Tähtsaim, mis sai selgeks, oli distsipliin, kohusetunne ja arusaam ühtse meeskonna liikmeks olemisest. Vennad Lepalaaned olid minu head koolivennad ja meeskonnakaaslased.Hea mälestus jääb – R.I.P.
Lepalaaned on Kullamaal üks kõige austusväärsemaid suguvõsasid. Kõik vennad on oma tegemistes kaugele jõudnud.Hea teada, et ka Raid oli korralik pillimees ja armastas muusikat- rahu talle taevastel rännumaadel. Täna toimetab Kullamaal tema vend Loit, kes teeb seal head tööd tutvustades Kullamaa suurmehi ja avaldades neile austust. Hetkel on kogu Kullamaa kultuurielu tema õlgadel- jõudu talle selle vankri vedamisel.