Aidi Valliku aiandusblogi: oluline pinnas

Umbes sama oluline kui päikesepaisteliste tundide hulk, on aia planeerimise juures ka pinnaseoludega arvestamine ühes või teises istutuspiirkonnas. Haapsalu aed oli pisike ja seetõttu pinnase osas ka lihtne – terve aia ulatuses ühesugune saviliivane muld üsna korraliku huumuskihiga, mis ilmselt linnaosa ajaloo jooksul aiaharijate poolt komposti ja sõnniku kaasabil sinna peale tekitatud.

Ajaloolised andmed on näidanud, et Koidula tänava ülemise otsa ja minu sealse aia alal oli juba keskajal piiskopilinnuse köögiviljaaed. Et mõni sajand hiljem rajati sinna De la Gardie lossi park, on arvatavasti juba levinum teadmine. Praegu on sellest kunagisest väga suurest pargist küll alles vaid Vaba tänava ja linnuse vahele jääv Krahviaed ja mõned vanad puud haigla vana leinatoa ja Rahu tänava garaažide vahelisel alal.

Koidula tänav ise oma esimeste elumajadega tekkis alles 19. sajandi viimase veerandi hakul, kui krahv hakkas oma kinnistu küljest linna suundunud ja antvärgiks hakanud endistele talupoegadele krunte müüma. Sealsed vanimad majad ongi pärit umbkaudu aastast 1880 ja tänav kandis siis mitte Koidula, vaid Krahvi nime. Krahvi tänavast sai Koidula tänav vististi alles 1920. aastatel, kui ma praegu õigesti mäletan.

Igatahes mulle pakkus sisimas sügavat rahulolu teadmine, et minu aed asub sajanditevanuse aianduskultuuriga piirkonnas. Kuigi seda kirusin ma ka küll mitmel korral, miks krahv talupoegadele nii väiksed krundid pidi müüma ja miks need esimesed majad tänava ääres üksteisele nii lähedale ehitati, et näiteks küttepuude vedamiseks suurem auto kahe maja vahele litsutud kitsast sissesõiduteest läbi ei mahugi. Nojah – eks hobuvankrid olid ilmselgelt kitsamad kui veoautod, see on ju tõsi.

Aga sel asjaolul pole pinnasega suurt pistmist. Niisiis – Koidula aias oli all saviliiv, mis soojeneb ja sulab kevadel üsna ruttu, on õhurikas ja üsna sõmer ning kerge, mistõttu on seda ka füüsiliselt kerge harida. Eriti nüüd oskan seda öelda, kui mul on võrdlusvõimalus olemas – kärutäis liivmulda ja kärutäis savimulda on kaks täiesti erinevat asja. Ühega saab normaalselt arenenud lihaskonnaga naisterahvas päris hõlpsasti hakkama, kui seda on vaja ühest kohast teise liigutada, aga selle teisega on küll nii, et vaata et omale songa ei saa seal käru taga punnitades.

Samuti on liivmullal olevaid peenraid hoopis lihtsam rohida, sest kõik, mis sa tõmbad, tuleb pehmest mullast välja nagu lupsti ja sõrmega mulla alt midagi koukida pole ka mingi probleem. Savimulda sa aga ilma korraliku terariistata juba ei rohi. Minu praeguses ümbruses on üsna tavaline, et rohimisel kasutatakse nuge ja kahvleid, et umbrohi mullast juurtega kätte saada, ning korralik metallist kõblas on hädavajalik tööriist.

Pärast mõnda kuud kohanemist mõistsin minagi, et pean oma aianduslikku relvastust tõhustama, ja sellepärast soetasin endale nii pika kui ka lühikese varrega „fokini”. See on Venemaa rikkast datšakultuurist pärit imekõblas, mille kuju on kõpla kohta väga ebatavaline, aga see on ülimugav riist ja võimaldab teha väga täpset tööd, rohida nii laia ribana tõmmates kui ka kitsa otsaga ümber taime juurekaela, nii pealispindselt kui ka õige sügavalt, ta on mõlemalt poolt terav ja kannatab igakevadist käia peal teritamist hästi. Ott Vallik joonistab mind igasuguste piltide peale väga sageli koos selle „fokiniga”, mis tõesti on mu elus täiesti asendamatuks tööriistaks muutunud ja põhimõtteliselt on mul kevadest sügiseni vartpidi käes või konksupidi vöö vahel. Keda see relv ka rohkem huvitama hakkab, võib minna teda otsima Tallinna keskturult venelaste aianduskaupade putkast.

Taimede jaoks seisneb pinnase erinevus aga selles, et liivmullad on õhurikkad, soojad, üldiselt kuivad, savimullad on õhuvaesed ning tihkevõitu, jahedad, soojenevad ja sulavad kevaditi kaua ning on niiskusthoidvad või isegi liigniisked, nätsked, pikema põua ajal aga kuivavad kivikõvaks kamakaks. On taimi, kes vajavad elutegevuseks kobedat ja kerget mulda – ning selliseid ei tasu istutada parandamata pinnasega savimullale. Ning kui istutame taimed, kes vajavad niiskust ja jahedamat jalgealust, pehmesse ning kiiresti kuivavasse liivmulda, ei jõua me kuiva ilmaga neid ära kasta, sest igasugune vesi valgub liivpinnasest läbi nagu sõelast.