Erkki Bahovski
Diplomaatia peatoimetaja
Nädalavahetusel marssis Madridis meeleavaldusel 45 000 inimest, kes polnud rahul Hispaania peaministri Pedro Sáncheze lepituspoliitikaga Kataloonia suhtes.
Nimelt on Sánchez üritanud katalaani iseseisvuslastega parteiüleselt läbi rääkida, see aga ei meeldi Hispaania ühtsuse toetajatele. Et sotsialist Sánchez juhib ka vähemusvalitsust, pole välistatud, et nende ridade lugemise ajal ta enam ametis pole ja Hispaania tüürib erakorraliste valimiste poole.
Peale selle alustas teisipäeval Hispaania kohus protsessi 12 Kataloonia liidri vastu, keda süüdistatakse mässamises ja Hispaania ühtsuse lõhkumises. Mässukatse õhutamisena läheks kirja iseseisvusreferendumi korraldamine ja vägivald 2017. aastal. Kusjuures vägivalda kasutas Hispaania politsei. Halvimal juhul võib mõnda Kataloonia liidrit oodata kuni 25aastane vanglakaristus.
Kataloonia küsimus ei kao. Hispaania kohus võib katalaani liidrid ju trellide taha mõista, aga Kataloonia jääb. Muidugi loodavad Hispaania keskvõimud võimaliku karmi kohtuotsusega heidutada edaspidiseid katsetajaid Katalooniat iseseisvusele tüürida. Kuid võimalikul vanglakaristusel võib olla ka vastupidine efekt – juba trotsist soovivad katalaanid enam iseseisvust.
Kataloonia küsimus muutub seda keerulisemaks, kui vaadata korraks, mis toimub Venezuelas. Teatavasti on Venezuela presidendi Nicolas Maduro võim löönud humanitaarkriisi tõttu kõikuma ja talle on kinda visanud opositsiooniliider Juan Guaido, keda on Venezuela juhina tunnustanud mitu riiki, alates USAst kuni Eestini.
Mõelgem nüüd tagasi Katalooniale. Teatavasti on kogu Kataloonia kriisi ajal Euroopa Liit koos oma liikmesriikidega väitnud, et tegemist on Hispaania siseküsimusega ja et seega tuleb Kataloonia küsimus lahendada Hispaania sees. Vaidlus käis küll selle üle, kas pidanuks Eesti ja teisedki riigid jõulisemalt reageerima Hispaania politsei jõu kasutamisele katalaani iseseisvuslaste vastu, kuid Hispaania siseasjaks on see jäänud ikkagi. Euroopa Komisjon karistab Poolat ja Ungarit ebademokraatlike võtete pärast, aga Hispaania osas on vait.
Suhtumine Venezuela kriisi muudab Kataloonia küsimuse veelgi grotesksemaks. USA-lt ja teistelt tunnustuse saanud Guaido pole isegi mitte ametisse valitud. Et teda võtta Venezuela presidendina, peaksid toimuma vabad ja ausad valimised. Alles siis saaks teda tunnustada. Kataloonia liidrid on demokraatlikult ametisse valitud. Sellegipoolest ähvardab neid vanglakaristus.
Kuidas siis ikkagi on nii, et Venezuela siseasjadesse võib sekkuda, aga Hispaania omadesse ei või? Muidugi on erinevusi: Maduro on oma tegevuses mööda läinud Venezuela parlamendist ja seega ebademokraatlikum. Hispaania liidrid on ametisse valitud, Hispaania kuulub Euroopa Liitu ja NATOsse, see fakt peaks olema demokraatia garant. Aga kas ikka on?
Ent laiemas pildis on küsimus rahvusvaheliste suhete muutunud mängumaas. Kui diplomaatias hakatakse väänama siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet oma poliitilise kasu nimel, satuvad esimesena löögi alla väikeriigid, sh Eesti. Viimati tegi Venemaa märkuse meie haridussüsteemi kohta, millele Eesti andis vastuse, et on iga riigi siseasi, kuidas oma haridussüsteemi üles ehitada. Aga samas tunnustame Venezuela valimata opositsiooniliidrit. Võibolla tunnustab Venemaa pärast riigikogu valimisi ka kedagi teist, mitte valitud peaministrit.
Euroopa seeski on mittesekkumispõhimõte mõne liikmesriigi käärima ajanud. Itaalia asepeaminister ja Viie Tähe Liikumise liider Luigi Di Maio kohtus Prantsuse kollaste vestide liidritega (ametlikult samas liidreid ei ole), mis vihastas välja Pariisi ja pani Prantsusmaa Itaaliast tagasi kutsuma suursaadiku. Seda pole juhtunud alates 1940. aastast, kui Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja. Aga Venezuela puhul jälle võib siseasjadesse sekkuda.
Nii Kataloonia kui ka Venezuela küsimus võib jõuda ÜRO julgeolekunõukogu lauale. Kui läheb õnneks, saab Eesti järgmisel aastal julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Mida me siis ütleme, kui meie käest küsitakse põhjendatud arvamust Venezuela või Kataloonia kohta? Kui on hääletusel näiteks resolutsioon Venezuela sõjalisest interventsioonist? Või Kataloonia liidrite toetamisest?
Hispaania on samas toetanud Eestit NATO raames Balti õhuturbemissioonis osalemisega. Väga ei tahaks NATO liitlast kritiseerida. Aga põhimõtted? Ja mis juhtuks siis, kui Maduro Venezuela varustaks meid naftaga, nii et bensiiniliitri hind oleks näiteks 50 senti? Kas me ikka tahaksime Venezuela siseasjadesse sekkuda?
Kahepalgelisus,kahepalgelisus ja veel kord kahepalgelisus ! Niisuguse topeltmoraaliga -aga kui see toimuks venemaal ?? Vaat kuidas siis me kõik eesotsas Mikseri ja Bahovskiga viskusime võitlusse !
Niimoodi me kasvatame oma noort põlvkonda,mida rohkem oskad keerutada ja valetada …..