0

Maire Forsel: me ise otsustame, kas raha läheb betooni või inimestele

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Maire Forsel. Foto: Arvo Tarmula
Maire Forsel. Foto: Arvo Tarmula

Lugesin hiljuti intervjuud Uku Kuudi lese Kertuga ja süda tõmbus valust kokku, kirjutab ettevõtja, reformierakonna nimekirjas riigikokku kandideeriv Maire Forsel.

Kui palju peavad omastehooldajad kannatama ja kui vähe saavad nad meie sotsiaalsüsteemilt abi! Me oleme juba 27 aastat vaba riik, oleme ise oma elu korraldajad, ja ikka veel pole me suutnud tagada inimväärset abi neile, kellel on seda kõige rohkem vaja.

Kertu ütleb selles loos, et kui Uku haigeks jäi, hakkasid inimesed eemale hoidma. Ometi vajas ta just siis kõige rohkem tuge ja abi.

Kertu räägib, et viimastel aastatel käis neil sotsiaaltöötaja abiks neljal päeval nädalas, iga kord kolm tundi. See on tänu väärt, et üldse aidati, aga tegelikult on seda ülivähe. Näiteks Rootsis määratakse samasugustele abivajajatele igapäevane hooldaja ehk isiklik assistent, nii et inimene pole mitte ühelgi päeval üksi. Kui abivajadus on kuni 20 tundi nädalas, korraldab Rootsis koduhoolduse kommuunivalitsus (meie mõistes KOV); kui abivajadus ületab 20 tundi nädalas, tuleb pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole ja palgata abiline nende kaudu. Kusjuures abilise saab siis valida – võid ise otsustada, kas isiklik assistent palgatakse kommuunivalitsuse, eraettevõtte või kooperatiivi kaudu või palkad selle abilise ise ja sotsiaalkindlustusamet maksab selle kinni.

Meil oleneb omastehooldajale makstav summa kohaliku omavalitsuse otsusest ning kõigub 45 ja 100 euro vahel kuus. Kas see on vääriline tasu täisajaga töö eest? Või mis täisajaga töö – kui lähedane hooldab oma pereliiget ööpäev ringi, siis teeb ta ju ööpäevas ära kolme inimese töö! Ja saab selle eest umbes kahe päeva palga. Täiesti ebanormaalne.

Ma olen alati arvanud, et meil on omastehooldus halvasti korraldatud seepärast, et meie riik on vaene. Arvasin, et riigi poolt on paika pandud mingid kindlad määrad, millest rohkem ei tohi vald kellelegi maksta. Suur oli aga minu hämming, kui mullu Saaremaa valla eelarve arutelul sain teada, et see kõik on siiski meie otsustada. Otsustame ise, kas paneme 100 000 eurot mõne väikesadama betooni või jagame raha neile, kes vajavad seda igapäevaseks toimetulekuks. Olen seda meelt, et omastehooldaja igakuine toetus peaks olema vähemalt alampalk, sest vastasel korral tekitame omastehooldajate näol abivajajaid lihtsalt juurde – seda muidugi juhul, kui nad vastu peavad ja enesetappu ei tee. Kõlab karmilt, aga kahjuks on see kibe tõde – kümne aasta jooksul on enesetapu teinud 22 omastehooldajat.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et see, kuidas meie kõigi ühiselt teenitud maksuraha kasutatakse, sõltub paljus sellest, kas otsustajatel jagub empaatiat või mitte. Puutusin eelmisel aastal kokku ühe juhtumiga, kus inimene oli abita jäetud. Üht eakat väntsutati mitu korda nädalas kolme eri sõidukiga, et ta haiglast koju saaks. Ühe kojusaamise jaoks kolm transpordivahendit ning terve päev sõitu ja tundide viisi ootamist, kuigi kodu asub haiglast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Võttis rohkem kui kuu aega, et korraldada sellele haigele inimväärne abi, selline, nagu sotsiaalhoolekande seadus ette näeb – isiku vajadusest lähtuv. Olen tema juhtumile palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et sotsiaaltööd ei tee haridus, mis sotsiaaltöötajale antud, vaid empaatiavõime.

Mis ma selle kõigega nüüd öelda tahan? Nimelt seda, et see riik siin on meie endi oma. Meie ise otsustame, keda aidata ja keda mitte, ja me ise otsustame, kuhu oma raha kulutame.

Maire Forsel, ettevõtja, Reformierakond, kandideerib riigikokku Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa valimisringkonnas

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz