Pärast seda, kui Eesti vabariik on just saja-aastaseks saanud, tasub ikka meelde tuletada, et iseseisvus tõi meile lugematul hulgal õigusi, millest Nõukogude Eesti viljastavates tingimustes elades ei osatud unistadagi. Mõistagi hakkasid maalased neid õigusi usinalt kasutama. Inimeste teadlikkus oma õigustest muudkui kasvas ja pani rahva täiel rinnal rõõmsalt rõkkama. Tsiteerides klassikuid: tahan – joon kisselli, tahan – kuulan transistorit. Vabadus oli ju taas kätte võidetud.
Ajapikku hakkasid maalased aga unustama, et vabadusega kaasneb õiguste kõrval ka rida kohustusi. Osa vanemaid maalasi seda veel mäletas, aga mis nendest – vanad on ju kõikidel aegadel torisenud, et noorus on hukas.
Ja kui ajapikku uute seadustega õigusi juurde anti, ei mallanud maalased enam lugeda järgmisi seaduseridu, kus kirjas eeldused nende õiguste kasutamiseks. Nii teab suur osa jalgrattureid küll oma uusi õigusi, aga ei tea, millised on nende kohustused kõnniteel või reguleerimata ülekäigukohal.
Veel vähem teavad maalased seda, kus ja kuidas tohib sõita ATV või mootorsaaniga. Liiklusseaduse § 153 ütleb selle kohta, et maastikul võib maastikusõidukiga sõita või seda parkida üksnes maaomaniku või -valdaja loal. Veel ütleb keskkonnaseadustik, et isegi kui tara ees pole, ei tohi põllu peal paarutada, kui sellega kahjustatakse maaomaniku vara.
Põllumaa ja vili selle peal on vara. Mitte ainult põllumehe oma, vaid tegelikult kõigi maalaste oma. Inimene, kes lihtsalt lusti pärast sõidab üle tema jaoks anonüümse põllu, rikub sellega üsna mitut seadusepügalat, rääkimata viljast ja nende maameeste tujust, kes teevad tööd selleks, et lustisõitjal oleks leib laual.
Maalased, meil on kohustus üksteisest ka lugu pidada.
Täiesti jabur tekst jälle avaldatud. Oh mida me küll ilma selle väljaandeta teaksime.
Väga õige tekst -tuleb lugeda mõttega ja natuke peaks olema koolis ka käinud, et sisust aru saada.