Ette tuleb vihast näpuga näitamist. Miks reageerisid võimud nii aeglaselt, alles kuu aega pärast lekkinud andmete esmakordset avaldamist? Ja kes on selle taga? Kas Venemaa on Saksamaa vastu käiku lasknud sama triki, mida ta kasutas nii kahjustavalt USA presidendivalimistel?
Need on head küsimused, mida esitada ja seda mitte kõige vähem teistes riikides, kelle poliitilistes süsteemides haigutavad samuti haavatavused häkkimisele ja eramaterjali lekitamisele.
Vastuseid napib. Rünnak ei olnud tehniliselt meisterlik: see tundus hõlmavat sissemurdmist umbes tosinasse erameilikontosse ja üksikasjade kokkukogumist aadressiraamatutest ja vanadest sõnumitest. Vähemalt sel korral puuduvad märgid sissetungimisest valitsuse või riigisektori võrkudesse.
Asjassepuutuvad andmed on enamjaolt igavad. Riikides nagu Rootsi ja Soome on poliitikute mobiiltelefoninumbrid sisuliselt avalik informatsioon – nad panevad need oma veebilehtedele ja visiitkaartidele. Kuritarvitust esineb üllatavalt harva. Teised lekke elemendid sisaldavad tõelist eramaterjali, nagu perefotod, kuid sellel puudub poliitiline tähtsus.
Suurema osa potentsiaalselt olulistest andmetest moodustasid erasõnumid sotsiaalmeediaplatvormidel ja muu suhtlus. Need võivad ehk näidata poliitikuid ütlemas ebameeldivaid asju oma erakonnakaaslaste kohta, sepitsemas vandenõusid isiklike päevakordade edendamiseks ja raha kogumiseks.
Seda me ei tea, sest Saksa meedia ei ole seni kiiduväärt vastutustunnet üles näidates lekkinud andmeid avaldanud. See on teravas kontrastis, nagu lugejad hästi mäletavad, USA meedia “peata kana” lähenemisega 2016. aasta presidendivalimiste kampaania ajal, kui ajakirjanikud haarasid ründajate motiividele pikemalt mõtlemata rõõmuga Hillary Clintoni kampaaniameeskonnalt ja Demokraatide Rahvuskomiteelt lekkinud piinlikkust valmistava materjali järele.
Saksamaa vastus on palju sarnasem Prantsusmaale, kus meedia ignoreeris pealtnäha skandaalset materjali, mida oli lekitatud laias laastus samalaadse häkkimis- ja lekitamisrünnaku käigus Emmanuel Macroni presidendivalimiste kampaania vastu (2017. aasta niinimetatud MacronLeaksi afäär).
Saksamaa suurima tiraažiga tabloidlehe Bild ajakirjanik Julian Reichelt ütleb, et sihilikult on avaldatud tohutu kogus andmeid eesmärgiga kujutada poliitikuid korrumpeerununa, ebasobivalt käituvana või muidu haavatavana. Ajakirjanikud lappavad materjali läbi ja hindavad seda, aga ainult selleks, et näha, kas see toob ilmsiks altkäemaksu, ebaseaduslikud kokkulepped või muu potentsiaalselt kuritegeliku käitumise.
Saksamaa ees seisev peamine probleem ei ole see, et poliitikud tegelevad poliitikaga, vaid see, et riik on rünnaku all. Kelle poolt? Praeguseks ilmnenud tõendid viitavad sellele, et vastutust kannab rühm eliidivastaseid ja vasakpoolsetesse vaenulikult suhtuvaid inimesi videomängude ja YouTube´i kasutajate maailmast. Samas ei saa välistada, et selline rühm võib tegutseda raha eest teadmatult mõne välisluureteenistuse suuniste järgi.
Teine varjukülg on asjaolu, et Saksa küberjulgeolekuvõime tabas see afäär nähtavasti ootamatult. Arvestades viimaste aastate hüsteeriat Saksamaal USA signaalluure- ja küberjulgeolekuagentuuri NSA väidetavalt pahatahtlike ja aruandekohustuseta tegevuste üle, mille paljastas ülejooksik Edward Snowden, on huvitav märkida, et Saksamaa pöördus pärast rünnaku ulatuse ilmsiks tulekut esimesena abipalvega just oma USA partnerite poole.
Sakslased võivad nüüd soovida ümber hinnata ka teisi transatlantiliste suhete aspekte ja läbipaistvuse eest võitlejate voorusi, kes peavad jahti teiste eraelule.
Tähtsaim sõnum puudutab vastupanuvõimet. Häkkimis- ja lekitamistrikid töötavad peamiselt sihtriigi meediasüsteemi nõrkusi ära kasutades. Just see on praegu Saksamaa ees seisev proovikivi.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kuna rünnak polnud eriti meisterlik siis seekord ei rünnanud venemaa-kus selle kahju ots !
Tegelik ründaja pole ju teada, võis vabalt olla ka Venemaa.
Teada on vähemasti see, et läänt oma vaenlaseks pidav Venemaa ähvardab, õõnestab, lammutab ning laimab lääne ühtsust ja struktuure igal võimalusel nii kuis jaksab.