Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab (püsi)kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus.
Säästmine on väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Lähenemisi võib jagada kolmeks: ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi % tuludest); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).
Laenamisel kasutatakse (hetke heaolu parandamiseks) tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha (eluea jooksul) kasutavate rahaliste vahendite summat. Tulevased kulutused on intresside ja laenupepiguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg.
7,2% aasta tootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Aeg on raha.
Säästudele makstavad intressid on kavutrendis. USA kekspank (FED) tõstis intressimäära 2,5 protsendile. 2019. aastal jätkatakse intresside kasvatamist. Ka Euroopa Keskpank (ECB) sätib ennast intresside tõstmise stardipakkudele. Negatiivne intress ei kesta igavesti.
Mäletan aegu, mil Eesti krooni hoiustele maksti 18 protsendilist intressi (aastas). Intressidel on tõusu ruumi.
Elukvaliteedile antakse hinnanguid lõpuaastatel. Õnnelik on elu, mille ka teine pool on muretu.
Konservatiivsus kulutuste tegemisel ja järjekindlus säästmisel tagavad pikemas perspektiivis suurema rahuolu. Säästmist tuleb õpetada, seda tuleb propageerida ja innustada. Riigi tasandil propageeritakse kulutamist. Kulude kasvatamine soodustab küll majanduskasvu, kuid see ei tohiks olla eesmärgiks omaette. Rahatähtede juurde trükkimine, säästudele makstavate intresside vähendamine ja nende maksustamine ei innusta säästmisele.
Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõdsuse kasvu ühiskonnas.
Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100 protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine.
Meenutan aastate tagust uudist IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti. Meie riigi esindajad sellise lähenemisega ei lepiks.
Säästmine on kulutamisest keerukam. Seda tuleb hambad ristis järgida.
Eugen Veges, ettevõtja
Kuidas inimene saab säästa kui säästa midagi polegi ? Üks mees ka rääkis sõbrale,et säästab ja autobussi sõidu arvelt jalakäimisega.Sõber arvas,et suurem kasu oleks takso arvelt jalakäimisega säästa !
Väga asjalikult ja paljudele vajalik kirjutis? Hea on lugeda sellist argumenteeritus ja ladusat juttu!
Kuid, kuidas küll 400 eurot kuus saav pensionär sellest kasu saaks? Elatusmiinimum on ju 523 eurot!
Kõik on õige, just nagu õpikust kirjutatud. Aga proleem on kuidas või kus oma sääste hoida, et nad kasvaksid. Head uut aastat Eugen ja teravat sulge.
Meie tarbimisele ja edukusele orienteeritud ühiskonnas pole lihtne säästmisest rääkida, kui meediast pasundav reklaam õhutab meid aina enam ostma. Päevast päeva ja hommikust õhtuni tambitakse meile pähe mõtteviisi – mida rohkem asju omad, seda õnnelikum oled. Selle vale õnge minnes mässitakse end liisingu-, järelmaksu- ja laenuorjusesse. Tulemuseks on stress ja depressioon.
Tegelikult ei ole äraelamiseks ja õnnelik olemiseks sugugi palju vaja.