Võtke seda kui 2019. aasta horoskoopi, mil pole mingit pistmist tähtedega, kuid mille kirjutaja on Eesti elu aastaid teraselt jälginud ja siiski säilitanud naljatuju.
Jaanuar-veebruar
Vastu kõiki ennustusi ja ootusi kujunevad riigikogu valimiste kaks viimast kampaaniakuud üllatustevaeseks, võimalik, et lausa igavaks. Ükski erakond mingi sellise sõnumiga, mida me juba kuulnud ei ole, välja ei tule.
Põhiteemaks, kui nii võib öelda, kujuneb väärtuskonflikti esitamine teljel EKRE–SDE. Selle kõrval esitavad Keskerakond ja Reformierakond debatist debatti ühtesid ja samu jutupunkte, mis samuti suures plaanis midagi ei muuda, kuna valijate eelistused on juba välja kujunenud.
Uued erakonnad Eesti 200 ja Elurikkus parlamenti ei jõua. Sotsiaaldemokraatlik erakond ja Isamaa saavad uues koosseisus võrdse arvu kohti.
Märts
Valitsuse kokkusaamine käib kiiresti.
Valimiste võitja ehk Keskerakond võib üksikute liikmete tasemel omada suhteliselt suurt vastumeelsust Reformierakonna suhtes, kuid poliitiline loogika soosib alati väikseima võimaliku partnerite arvuga koalitsiooni loomist.
Samamoodi võib Reformierakonnas olla hulgaliselt ja teravat vastumeelsust Keskerakonna valitsuses väiksemaks partneriks saamise suhtes. Kuid jälle on poliitiline loogika see, mis ütleb, et erakonnad on edukamad valitsuses, mitte opositsioonis. Opositsioonis on Reformierakonna arvukad endised ministrid ning kogu aktiiv juba kaks aastat olnud, mis on piisavalt pikk aeg, et lausa füüsiliselt tagasi valitsuses käiva päris elu juurde kibeleda.
Erinevalt mitmetest ennustustest ei näi samuti, et Reformierakond võiks taas uue esimehe saada. Ilmselt ilmub märtsi esimestel nädalatel ajakirjanduses küsimusi, kuidas saab Kaja Kallas pärast Keskerakonnale alla jäämist jätkata, kuid esmalt läheb erakond tema juhtimisel koalitsioonilepingut tegema ja siis paistab juba selgelt mõni väärikas portfell ning tõenäoliselt lepib sellega ka partei siseopositsioon.
Aprill-mai
Europarlamendi valimistel läheb erinevalt riigikogu valimistest tuliseks. Need, kelle tulemus riigikogu valimistel jäi viletsaks, üritavad iga hinnaga revanši saada. Lisaks on tegu suurel määral isikuvalimistega ja egod on suured.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas on nii Marina Kaljurand kui ka Indrek Tarand, kes kumbki ei saa oodatud tulemust. Andrus Ansip teeb seevastu veel parema tulemuse kui 2014. aasta 45 000 häält. Endised Tarandi hääled langevad kahe peale sülle Mart ja Martin Helmele. Euroopa Parlamenti läheb Mart Helme.
Juuni
Eesti ei saa ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks.
Kõik asjasse puutuvad ametiisikud ja poliitikud kinnitavad, et kampaania jooksul Aafrikas, Aasias ja Okeaanias kogutud suhtekapital ei lähe raisku, kuna Eesti on nüüd palju tuntum.
Juuli
Juba teist aastat järjest on Eestis imeilus suvi.
Tallinna lauluväljakul toimub juubelilaulupidu enneolematu osalejate arvuga. Pisut kitsas on, aga kõik läheb hästi.
Selgub, et teated Õllesummeri lõppemisest vastasidki tõele. Keegi puudust ei tunne, kuna kõikvõimalikke kontserte, suveetendusi ja muid meelelahutusüritusi toimub väga palju.
August-september
Riigieelarve kokkupanemisel tekib esimene teravam konflikt Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Pärast seda, kui Jürgen Ligi on saanud ennast välja elada, lepib kabinet kokku väikeses defitsiidis 2020. aasta eelarve, kus on sees Tallinna–Tartu neljarealise maantee väljaehitamise esimese järgu investeeringud ning kütuse- ja alkoholiaktsiisi alandamine.
Oktoober
Euroopa Keskpanga uueks presidendiks saab Ardo Hansson. See oleks lihtsalt õige ja õiglane.
Detsember
2019. aasta on läbi ja oodatud majanduskriisi pole saabunud.
Eestis on sama hästi kui täistööhõive, keskmine palk on 1400 eurot, kinnisvara hinnatõus on seisma jäänud, aga kellegi vara pole pangad pidanud sundmüüki panema. Ettevõtjad ja valitsus on kogu aasta saabuvaks, kuid raskesti äraaimatavaks kriisiks valmistunud – siiski mitte päris asjata, kuna 2007. aastaga võrreldavaid liialdusi pole tehtud.
Ja muide, ees seisab aasta ilma valimisteta.
Üsna loogiline ennustus.
jaja väga loogiline 🙂 ,,, tulemusi näeme kõik