Riigisisest debatti iseloomustab sissepoole vaatamine. Välismaailm ilmutab ennast koopaseinal välkuvate varjude kombel. Enamiku debatis osalejate ekspertiis (kui seda saab nii nimetada) on silmatorkavalt ja kahetsusväärselt siseriiklik. Nende vaated välisasjadele on lauamängu mängivate õpilaste tasemel.
Kaubanduslepinguid õnnestub sõlmida lihtsalt ja see teeb tasa ligipääsu kaotuse meie suurimale turule (ei tee). Euroopa Liit on lagunemise veerel (ei ole). Suurbritanniat ootab tähtsusetusesse vajumine, kui ta EL-ist lahkub (ei oota). Majandus variseb kokku (ei varise). EL on olnud Suurbritanniat koheldes põikpäine ja kättemaksuhimuline (ei ole). Kogu segaduses saab süüdistada Venemaa sekkumist referendumisse (ei saa).
Välismaailm seevastu on Suurbritannia olukorrast märksa paremini informeeritud. Diplomaadid ja välisajakirjanikud Londonis kratsivad kukalt, püüdes saada selgust parlamentaarse protseduuri salapärastes, kuid ülitähtsates punktides ja otsida selgitust sellele, et kõige edukam ja pikaajalisem poliitiline institutsioon maailmas – Konservatiivne Partei – on hävitamas ennast ja ehk koguni riiki.
Kanada ja Norra sugused riigid märgivad huvitunult ära selle muretu viisi, kuidas arutatakse nende suhteid EL-iga kui lihtsat ja kergesti saavutatavat mudelit Suurbritannia suheteks Brüsseliga. Meie Euroopa liitlased teavad, kui keerulised ja üksikasjalikud on nende kaubandus-, õigus- ja bürokraatlikud sidemed Suurbritanniaga. Nad märgivad hämminguga, kuidas pragmatismi poolest tuntud riigis arvavad kõige käremeelsemad „leppeta jäämist pooldavad“ Brexiti eestkõnelejad, et tahtejõud (mida selle pooldajad kirjeldavad sütitavas vanamoelises keeles, kasutades sõnu nagu „südikus, „sitkus“ ja „kindlameelsus“) ületab kõik praktilised raskused.
Samuti panevad nad tähele, et kuigi arutelu kujundavad seninägematud hõimuemotsioonid, puuduvad esialgu Prantsusmaa stiilis kollavestid või mässud.
Aga Brexiti debatt on midagi enamat kui turistidele mõeldud vaatemäng. Kauplemine ja tulemus on tõepoolest tähtsad. Britid unustavad liiga kergekäeliselt, et maailma 192 riigi seas on nende omal ette näidata kadestamisväärne kombinatsioon suurusest, jõukusest ja tugevusest.
Suurbritannial on koos Prantsusmaaga Euroopa ainsad tuumasõja- ja tegelikud sõjalised võimed. Riik on Euroopa tähtsaim krüptograafiline jõud. Meie signaalluureagentuur GCHQ suudab murda koode, mis käivad teistele riikidele üle jõu, ja mõtestada tulemused lahti. London on Euroopa tähtsaim finantskeskus; kui te tahate võtta midagi ette rahapesu ja organiseeritud kuritegevusega, vajate Briti võimude abi.
Sõbrad ja liitlased peavad Brexitit peaaegu üksmeelselt mõttetuks segajaks maailma tõeliste probleemidega tegelemiselt. Loomulikult ei ole EL täiuslik, kuid kahtlemata on parem olla laua ääres ja langetada otsuseid (mida toetavad arvestatav kaalukus ja sõbralikud reeglid), kui istuda väljas ja leppida teiste langetatud otsustega.
Esimese Brexiti referendumi ajal läks see mõte koos paljude teistega kaduma keset vihaseid ja ebaolulisi argumente majanduslikust, sotsiaalsest ja poliitilisest marginaliseerumisest ning tohutusuures ulatuses eliidi snobismi ja enesega rahulolu.
Kui läheb nii, et Suurbritannia korraldab tõepoolest millalgi järgmisel aastal teise referendumi, nagu tundub praegu üha tõenäolisem, oleks abiks, kui välismaalased esitaksid oma arvamuse senisest tõhusamalt.
Riigid, kes tunnevad Venemaa ja Hiina survet ja kes jäävad proportsioonitult mõjuvõimsa, kuid valesti juhitud Saksamaa varju või kellele praegune USA valitsus ei pööra tähelepanu, vajavad kõik usaldusväärset ja neisse sümpaatiaga suhtuvat Suurbritanniat. Kui Brexit peaks lõpuks ikkagi teoks saama, loodavad välismaalased minimaalseid tõrkeid ja kahju. Aga palju parema meelega sooviksid nad, et seda ei juhtuks üldse.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
