Kuidas mahutada sada aastat koolielu vähema kui kahe tunni sisse? Kuidas panna gümnasistid laval näitlema nagu professionaalid? Seda näebmuusikalis „100 aastat koolielu”.
Neljapäeva õhtul läks Anneli Akna kirjutatud ja Kai Tarmula lavastatud koolimuusikali esietendus täissaalile. Ka eilne ja tänane etendus on väljamüüdud.
Kogu etendust läbib ja seob Marta Mülleri koolimüts. Alguses oli Marta 13aastane koolitüdruk, kes tahtis minna Uuemõisa õpetajate seminari. Sinna aga võeti vastu neli, tema oli järjekorras kuues. Marta läks siis hoopis Haapsallu kooli, kus talle pandi klassiruumi poolik pink, mille taga ta õppida sai. Oma väikseks jäänud koolimütsi andis ta oma klassiõe väiksele õele. Nii käis koolimüts käest kätte, kaotati ja leiti ning nii rändas müts läbi ajastute tänapäeva.
Kui enamasti olid aastad väljatoodud vaid kümnendite kaupa, siis sõja algusaasta oli suisa kuupäevaliselt dateeritud – kajastati nii 1939. aasta 31. augustit kui ka 1. septembrit.Õige pea pärast seda istusid kõik osatäitjadlavaäärel ja laulsid Villu Tamme laulu „Külmale maale“ sõnadega „Punalipud lehvivad, seltsimehed marsivad uksest sisse püssiga…“
Kui sõda oli juba ammu seljataga, tahtsid noored raadioruumis salaja „Ameerika häält“ kuulamas käia. Nagu arvata on, jäid nad sellega vahele. Noortele tuli appi seesama Marta, kellest vahepeal oli saanud õpetaja.
Sümpaatne, et etendus ei olnud rajatud ajastu butafooriale, nagu koolivormid või punalipud. Oli noorte ehe elu. Jah, pisut puudutati ka möödunud saja aasta elu-olu ja kombestikku, kuid eelkõige käisid igast aastakümnest läbi inimsuhted.Näiteks tekitas probleeme noorte paljajalu tantsimine koolipeol rokkmuusika saatel. Koolipeole oli väga vastu koolitöötaja Meida, keda omal ajal Haapsalu kooli ei lubatud. „Vanemad ütlesid, et ei lähe linna liiderdama, talus olevat abikäsi vaja,“ põhjendas Meida, miks ta Haapsalus koolis pole käinud.Põhjus, miks noored peo pärast karistada said, oligi tegelikult tema kibestumine. „Kuulab ja koputab, ajusid loputab keegi. Info, mis liigub, valedel vahet ei teegi,“ laulsid selle peale noored.
Ei jäänud etenduses kajastamata ka Brežnevi surm. Noored harjutasid parajasti „Kevade“ näidendit, kui neile teatati leinaajast. Sellega jäi ka proov pooleli.
1990ndad algasid aga publikut naerutava Sõnajalgade lauluga „Tulge kõik“. Kõigile kontserdi külastajatele oli lubatud jagada Ameerika abipakk, kus leidus seepi, hambapastat ja Jeesuse piltidega värviraamat.Samuti olid 1990ndatest väljatoodud poistegrupp Libedad.
Kooli viimast kümnendit meenutasid needsamad taaselustatud koolimuusikalid. Kuna see oli aeg, mil Haapsalu kahe gümnaasiumi asemele pidi tulema üks, siis lavastatisel teemal muusikal „Kinni läete teie“. Sellestmuusikalisttuli esitamisele ka nimilugu.
Kogu muusikal lõppes lauluga „Ei, aeg ei peatu“, mis näitab, et olenemata ajastust, on noored ikka samasugused. Ja kui Marta sõnadkokkuvõtta, siis: „Mulle tundub, et kõik, kes Haapsalus on koolis käinud, on nagu üks suur pere.“
Kes täna veel etendust nähasoovivad, võivad osta 5eurose pileti, millega näeb Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis otseülekannet laval toimuvast.
On ütlemata rõõm tõdeda, et Läänemaal on selliseid õpilasi ja tegijaid. Suurepärane!
Väga hea etendus ja väga tublid noored näitlejad. Aitäh!