0

Aus vaade lähiajalukku – Estonia toob Haapsallu „Pilvede värvid”

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Kalevi osatäitja Mati Turi mängib segaduses kommunisti, kes ei mõista punkariharjaga õe Lagle (Janne Ševtšenko) mässumeelt. HARRI ROSPU
Kalevi osatäitja Mati Turi mängib segaduses kommunisti, kes ei mõista punkariharjaga õe
Lagle (Janne Ševtšenko) mässumeelt. HARRI ROSPU

Laupäeval, 17. novembril on läänlastel ainulaadne võimalus külastada ooperit Tallinna sõitmata – Estonia võtab Haapsalu kultuurikeskusse kaasa oma pöördlava, et näidata siin noore helilooja Rasmus Puuri „Pilvede värve”.

Sünge pilt taasiseseisvumisaastatest

Eestlased ei kirjuta oma lähiajaloost just palju. Laulvast revolutsioonist aastal 1988 võiks luua filmi, näidendeid, kirjutada romaane ja ajaloouurimusi, aga neid peaaegu pole. Me nagu häbeneks iseennast. 

Ajalehe toimetajana tean, et ajalooartiklid huvitavad lugejaid väga palju. Olgu see esimese vabariigi aegne tuletõrjeselts, 20. august 1991, vabadussõda või muinasaeg – rahvas tahab nendel teemadel lugeda. Kunstilise üldistuseni pole me aga jõudnud. Rasmus Puuri ooper on teemavaliku tõttu tähelepanuväärne. Ooperi libreto pole ajalookursus, 1987.–1993. aasta sündmused on raam. Tõsi, ülemnõukogu spiikri Ülo Nugise taaskehastus astub üheks stseeniks lavale. Ajaloosündmused rulluvad kusagil taustal, lastes ooperi tegelaskujudel 30 aasta taguseid sündmusi hinnata.

„Pilvede värvide” Eesti pole ilus ega heroiline. Puuri ooper erineb paljudest Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks valminud kunstitöödest. Teleseriaal „Pank” imetleb ja ilustab läinud sajandi 90. aastate pangandustegelasi, andes nende niigi suurele tänaseni kestvale majanduslikule võimule juurde võimsa loo, kujutades neid Eesti majandusliku iseseisvuse loojatena. Loodusfilm „Tuulte tahutud maa” seab ritta tunni jagu meisterlikke ilupilte Eesti loodusest. Eestit on ilus vaadata, meil on põhjust uhke olla, et vanameister Rein Maranile on sirgunud mantlipärijad, kes oskavad loodust üles võtta erakordselt osavalt. Aga „Tuulte tahutud maa” – see on kõigest ilupilt, mida sobib välismaalastele riigi juubeli puhul näidata. Puuri „Pilvede värvid” on midagi enamat. 

Eesti keeles pole mõtet teha teatrit, milles pole ühiskonnakriitilist sõnumit. Puhas kunst ei paelu meid. Igavikulised eetilised valikud võivad köita maailmakirjanduses, aga kui Shakespeare eesti keeles lavale tuua, on vaja sinna lisada viiteid igapäevapoliitikale. Vastasel korral ei lähe see korda. „Pilvede värvid” läheb korda.

Aus vaade lähiajalukku

„Pilvede värvide” libreto konflikt peaks olema küsimus, et kas tasub mugavuspagulasena pageda võõrale maale, võõrasse keele- ja kultuuriruumi. Jaan Kruusvalli 1983. aastal draamateatris etendunud, Mikk Mikiveri lavastatud „Pilvede värvides” küüditamisest kõnelda ei saanud. Brežnev oli küll juba surnud, aga tema järeltulijad NLKP Keskkomitee poliitbüroos kontrollisid endiselt Eesti riiki ja kultuuriruumi. Sestap tuligi rääkida kodumaalt lahkumisest, pagemisest välismaale. Puuri ooperi libreto autor, pseudonüümi Laur Lomper taha peitunud kirjutaja võttis sealt küll ainest, aga kirjutas oma Eesti loo. See pole ilus lugu, sest „Pilvede värvide” peamine konflikt on vaesus ja varanduslik kihistumine ning venelaste tõrjutus. 

Ega asjata saanud 2017. aasta teatripreemiat Juuli Lill, kes on üks kahest Maria rolli tegevast lauljannast. Ooperi teises koosseisus laulab venelanna Maria osa Aule Urb. Juuli Lill on praegu Estonia teatri üks suuremaid tähti, aga Maria rolli konfliktsus ja dramaatilisus andsid kahtlemata veelgi põhjust, et tema osatäitmist auhinnaga pärjata.

Venelased – me eelistame teha nägu, et neid ei ole. Me kardame venelasi, sest pelgame Vene riiki, kardame küüditamist, Brežnevi-aegset tsensuuri. Eestlased ei oska olla üle hirmust meie kaasmaalaste ees, kes enamasti on siin sündinud või elanud suurema osa oma elust. Laur Lomperi (või oli see armastatud näitleja Tõnu Oja) libreto osutab valusalt Eesti ühiskonna ühele suuremale, peaaegu lahendamatule probleemile. 

Kas tõesti sobib juubeliaastal lavastatud ooperis osutada, et Eestis on hea elada vaid rikkail, kel maad ja varandust? Aga just seda Puuri/Oja „Pilvede värvid” teeb. 

Lootuse taeva värvi ooper

Lavastus on nukker, kujutades eestlasi, kes uue eluga mittekohanenuna jäid unistama nõukogude ajast või pagesid iseseisvust proovimata läände, sest seal oli parem arstiabi ja avaramad eluruumid. Samas on ooper helge, sest muusika ülendab, sisendab lootust. 

Ooperi lavakujundus lööb esimese hooga tummaks. 27 iseseisvusaastaga oleme õppinud hindama pooltoone, lavataevas on aga sinisinine, valgete pilverünkadega, liiga ilus, puhas ja kontrastne. Nii ilusat taevast näeb haruharva, mõnel üksikul külmal kevadpäeval, kui linnud juba laulavad, aga lilled veel ei õitse.

Lava keskel kõrgub „võškat” meenutav torn. Nõukogude ajast püsib veel hästi meeles vangilaagrite ja piiritsoonide ees kõrgunud vaateplatvormid. Kõige ees keerleb aga pronksikarva mänguhobune. Läheb üsna tükk aega, et aru saada, et see võiks olla karusselli mänguratsu. Kõik see ehmatab ja mõjub võõrastavalt. Kas Eesti 100. sünnipäevaks valminud ooperi lavakujundus ei peaks ometi olema väärikam ja meie riigi saavutusi rõhutav?

Ometi on kujundus täpne, sest 30 aastat tagasi nägimegi eestlastena taevast nii sinisena, et kui seda praegu meenutada, siis võib kergesti häbi hakata. Kõik oli ees, kõik oli võimalik – kui vaid Eesti oleks iseseisev. Või mis iseseisvus, see tuli hiljem. See oli mässamise aeg, tibladele hakati vastu, lauldes keelatud laule ja meenutades mahasalatud lugusid. Aja murdumise hetk, mil üks elukorraldus kaob ja teine tuleb asemele.

Haapsalu kultuurimaja laval pole tõenäoliselt varem ooperit lauldud. „Pilvede värvide” etendus kujuneb ainuüksi seetõttu erakordseks õhtuks. Algupäraseid oopereid kirjutatakse niikuinii harva ja mängitakse veel harvemini. 

 

Estonia Haapsalu kultuurikeskuses laupäeval, 17. novembril kell 19

„Pilvede värvide” libreto kirjutas Laur Lomper, dramaturgid on Kristiina Jalasto ja Meelis Pihla.

Ooperi idee põhineb Jaan Kruusvalli näidendil „Pilvede värvid” (1983), mis käsitleb eestlaste põgenemist kodumaalt teise maailmasõja ajal. Noore helilooja Rasmus Puuri ooper jutustab aga laulvast revolutsioonist, iseseisvuse taastamisest ning läänes parema elu otsimisest – Eesti elust aastail 1987–1993.

22. septembril 2017 esietendunud „Pilvede värvid” lavastas Roman Baskin, kes suri tänavu septembris. Kunstnik Ervin Õunapuu. 

Haapsalus laulavad: isa Kaarel – Rauno Elp, ema Ell – Triin Ella, Lagle – Janne Ševtšenko, Maria – Juuli Lill, Maks – Raiko Raalik. Kalevi rollis astub üles Mati Turi, kel selles lavastuses dublanti pole. Turi pärjati osatäitmise eest Georg Otsa nimelise auhinnaga. 

Vanaema osas on Haapsalus Ita Ever.

Orkestri dirigendid on Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, Haapsalus dirigeerib viimane.

Estonia teater võtab Haapsalu etenduse jaoks kaasa oma pöördlava.

Pilet maksab 25 eurot.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz