Arhitektuurimälestise omaniku ja Nõva endise vallavanema Aldo Tamme avalik pöördumine riigikogu ja kultuuriministri poole
Kultuuriminister Indrek Saar kirjutas 16. septembri Postimehes muinsuskaitseseaduse eelnõust kui väärilisest kingitusest Eesti vabariigile. Olen osalenud mitme arhitektuurimälestise päästmisel ja jõudnud veendumusele, et muinsuskaitse õiguslik reguleeritus ja asjaajamise kord ei vasta demokraatliku riigi põhimõtetele. Praegu kehtivad nõukogudeaegsed põhimõtted, mistõttu oodati, et uus seaduseelnõu pakub kultuuriväärtuste omanikele lahendusi. Nii nagu see on Euroopa Liidu vanades liikmesriikides, sealhulgas pikema demokraatia kogemusega Skandinaaviamaades, kus ka muinsuskaitses toimib kõige paremini avaliku ja erasektori koostöö vastastikusel partnerlusel ja usaldusel (public-private partnership). Eestis valitseb aga ülevõimendatud ettevaatlikkusest kõike keelustav praktika, kus muinsuskaitseametile on antud piiramatu voli, aga vastutust ei mingit.
Lõppude lõpuks vastutavad nii moraalselt kui ka materiaalselt muististe omanikud. Nemad ongi tegelikud muinsusväärtuste hoidjad, korrastajad ja kaitsjad. Mis saab muististest, kui pühendunud entusiastide jõud aegunud muinsuskaitsekorralduse tõttu raugeb?
Selle aasta 17. oktoobri raadiosaates „Reporteritund” nimetas muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, et muinsuskaitsealuseid kinnistuid on vaid 0,7–1 protsenti. Seega 99 protsenti kinnistutest on muinsuskaitse piirangutest priid. Raie jättis tähelepanuta, et piirangud laienevad ka muinsuskaitseala kaitsevööndile, kuhu võib kuuluda ligi 135 000 kinnistut. Kõrge riigiametniku arvates võib omaniku põhiseadusest tulenevaid õigusi rikkuda, sest omanikke on vähe. Loodan, et seda teemat käsitleb ka õiguskantsler.
1980. aastate uuenduste avangardis olnud muinsuskaitseliikumine on praeguse muinsuskaitsekorraldusega muutunud omaenda vastandiks. Seadusega on kehtestatud ametnike ülemvõim. Muinsuskaitseseaduse eelnõus puudub finantsmajanduslik analüüs, millised summad on vajalikud omanikele kehtestatud piirangute heastamiseks. Kaitsealuse objekti restaureerimine läheb mitu korda kallimaks võrreldes tavalise hoonega, millele kehtivad ainult ehitusseaduses kehtestatud nõuded. Pole harvad juhtumid, kus projekteerimine läheb nii kalliks, et ehituseni ei jõutagi. Samas puudub võimalus pärast projekti koostamist raha koguda, sest kooskõlastus aegub.
Muinsuskaitseseaduse eelnõust puudub finantsanalüüs, sest selliseid vahendeid ei ole riigil tegelikult kusagilt võtta. Seda ka riiklike ja omavalitsustele kuuluvate objektide puhul. Vaadakem vaid Tallinna linnahalli, kus muinsuskaitseamet nõuab maksumaksjalt hiiglaslikku rahalist panustamist, kuigi hoone arhitektki peab õigeks selle lammutamist. Või väikelinnade lagunevad ajaloolised puitasumid ja ajalooliste sakraalehitiste kurb olukord. Kas muinsuskaitse liigkarmid nõuded on siin abiks või hoopis ületamatuks koormaks?
Kas kehtivad ja kavandatavad piirangud on üldse vajalikud või on tegemist muinsuskaitseameti võimutäiuse tsementeerimisega, kus lubajad-otsustajad ja inspekteerijad on ühed ja samad isikud?
Liigselt võimendatud piirangud on viinud ja viivad taolise korralduse juures selleni, et üliranged kitsendused on paljude arhitektuurimälestiste hävimise kaaspõhjuseks. Tean inimesi, kes on loobunud muinsuskaitse piirangute pärast ja hooned lagunevad edasi. Omanikul on seadusega keelatud kaitsevööndisse jääva koduaia kujundamine ja muinsuskaitse all oleva kodumaja sisekujundus ilma muinsuskaitse kooskõlastusteta. Kaitsealuste kodumajade puhul on kodu puutumatuse printsiibist senises praktikas ja seaduseelnõus mööda vaadatud. Muinsuskaitse senine korraldus võib seega olla hävituslik ka muinsuste osas ja ühiskonda tihtipeale põhjendamatult koormav.
Pakun välja lahenduse. Kinnismälestiste väärtuste säilitamiseks sõlmitakse leping riigi, kohaliku omavalitsuse (avalikus kasutuses olevate pindade osas) ja eraomaniku vahel, kus on sätestatud kõigi osapoolte kohustused selles osas, mida on vaja säilitada.
Kehtestada tuleks samuti erisused avalikus halduses olevatele, ettevõtlusega seotud ja omaniku eluasemena kasutatavate hoonete ja neid ümbritseva kaitsevööndi kasutamise osas. Kokku tuleks leppida, millises mahus on lubatud hoone tavapärane kasutus.
Eelnõu arutamisel tuleks lahendus leida ka olukorrale, kui kinnismälestise eraomanik ei suuda raha puudusel, vanuse või haiguse või muul mõjuval põhjusel tagada kultuurimälestise haldamist. Üks lahendus oleks avalikkusele olulise kinnismälestise sundvõõrandamine riigile kohese ja õiglase (kultuuriväärtust ja inimese panust arvestava) tasu eest või abi osutamine hoonetele avaliku kasutusala leidmisel või uue eraomaniku leidmisel. Senine praktika näitab, et muinsuskaitse piirangud alandavad kinnisvara turuhinda, kuigi mõistuspärase muinsuskaitsekorralduse puhul peaks olema vastupidi.
Eelnõu ei saa parandada mõne kosmeetilise muudatusega. Kogu muinsuskaitseline kontseptsioon vajaks enne seadustamist laiapõhjalist arutelu. Hirmuvalitsusliku muinsuskaitseameti asemele tuleb luua inimsõbralik nõustamissüsteem.
Aldo Tamm
arhitektuurimälestise omanik, Nõva endine vallavavanem
Kui kuuled sõna”kaitsja”siis tuleb olla eriti ettevaatlik,sest kui kaitstakse siis ikka kellegi huvisid.Meil harilikult nende kellel rahakott suurem.Häda neile kellel raha napib ja on saanud mingi muinsuskaitselise objekti omanikuks.
Tegu selge kodanike ebavõrdse kohlemisega võrreldes piiranguväliste kinnistute omanike. Muinsuskaitse (ja miljööväärtusliku ala, looduskaitseala) piirangute lisakulid tuleb piirangu seadjal kinni maksta.