Aasta õppija tiitliga pärjatud Tiit Niinemets on näide sellest, kuidas õppimisega ei saa alguses vedama ja pärast pidama – omal ajal tehnikumi pooleli jätnud mees on nüüd politseinikuameti kõrvalt lõpetanud järjest kutsekooli ja kolledži ning plaanib minna ka magistriõppesse.
„Oli küll hirm, kuidas hakkama saan,” tunnistas Niinemets tagantjärele täiskasvanuna töö kõrvalt õppima mineku kohta. „Aga kutsekoolis sain aru, et olen võimeline õppima ja pea veel töötab.”
Niinemets oli nooruses elektroonikahuviline Haapsalu poiss, kes pärast siinse keskkooli lõppu tahtis minna Tallinna raadiote ja televiisorite parandamist õppima. Läks ka, kuid pärast esimest õppeaastat tõmbas õpingutele kriipsu peale Vene sõjavägi.
Mees kinnitas, et pärast kahte kroonus veedetud aastat oli tal plaanis kooli tagasi minna, aga et enne sõjaväge jäid esimese kursuse eksamid tegemata, taheti nüüd koolis, et ta kogu esimest kursust otsast peale alustaks. Selleks jaksu ei olnud ja pealegi tuli siis juba esimene tööpakkumine.
Niinemets on töötanud elektromehaaniku ja lukksepana, sõitnud taksot ja remontinud autosid. Et tema väike autoremonditöökoda asus Haapsalus piirivalvekordoni kõrval, kutsuti ta 1990. aastate keskel piirivalvesse tööle.
„Öeldi, et vahetustega töö ja selle kõrvalt saab autosid edasi remontida,” rääkis ta. Piirivalvesse, mis nüüd on liidetud politseiga, on Niinemets jäänud tänini.
Et piirivalvurid käisid nädala kaupa graafikuga tööl, tekkis palju vaba aega. „Püüdsin selle vaba ajaga ka midagi kasulikku teha,” rääkis Niinemets. Nii otsustas ta minna Hiiumaale palkmaja ehitamise kursustele, mille tulemusena ehitab praegu Hiiumaale suguvõsa maadele väikest palkmaja. Selle puhul on kõik, alates sobivate puude langetamisest oma metsas, ise tehtud. „Meie juhendaja Ivo Mänd ütles maja ehitamise kohta, et kuu aega ja valmis. Aga no nii naljalt mul ikka ikka ei lähe,” tunnistas Niinemets ja nõnda on majaehitus veninud mitme aasta peale.
Puidutöö maitse suhu saanud, läks Niinemets Haapsalu kutsehariduskeskusse mööblirestaureerimist õppima. Ta ise ütles, et seda soovist puitu kui materjali lähemalt tundma õppida. Niinemetsa sõnul poleks ta oma peaga võibolla kutsekooli läinudki: „Naine hakkas rääkima, et ta tahaks minna ja ütlesin, et tulen ka, sest mis ma selle vaba ajaga ikka teen.” Mööblirestauraatorite erialale oli toona suur tung. „Naist lõpuks vastu ei võetudki, võeti hoopis mind,” lisas Niinemets.
Kui kutsekool läbi, otsustas Niinemets Tallinna ülikooli Haapsalu kolledžis käsitöö ja disaini erialal kätt proovida. Tegelikult oli ta kolledžis õppimise peale juba ammu mõelnud, kuid kutsekooli lõpetamine andis selleks enesekindlust: „Kui ma poleks kutsekoolis käinud, oleksin mõelnud, et mis ma ikka vanas eas sinna kolledžisse lähen.”
Niinemets ütles, et kutsekoolis oli õppimine võibolla isegi rangem kui kolledžis, sest viimases tehti palju grupitööd. Ennast peab ta pigem selliseks õppijaks, kes püüab koduseid töid mitte viimasele minutile jätta, kuigi vahel tuli koolitöid öösitigi teha.
Kõrgkoolis käies tuli rinda pista ka keerulisemate ülesannetega ja vahel kõvasti pingutada. Niinemets rääkis, kuidas ta jäi jänni tooli valmistamisega – soov oli teha kaselattidest painutatud seljatoega tooli. „Aga hindasin end üle. Pidasin ennast vist liiga heaks tisleriks,” tunnistas ta. Pärast mitut ebaõnnestunud katset pidi ta painutatud seljatoe mõttest loobuma, läks lihtsama vastupanu teed ja tegi seljatoe sirge. Sama moodi oli keskkoolis saksa keelt õppinud Niinemets hädas inglise keele eksamiga, kuid lõpuks sai seegi tehtud.
Kolledži lõputööks sai Niinemets inspiratsiooni oma põhitööst politsei merepäästeüksuses – lõputööks disainis ta päästevesti omadustega kuulivesti. „Lõputööks tuli leida probleem ja sellele lahendus. Meie töös puudub kuulivest, mida merel selga panna, aga millel oleks ka päästevesti omadused,” ütles ta.
Päästevesti kandmine merel on politseinikele kohustuslik, kuulivest aga peaks kaasas olema, et seda saaks ohu korral kasutada. „Minu meelest peaks ka kuulivest kohustuslik olema, sest kui oht tekib, ei jõua seda selga panna,” arutles Niinemets.
Lõputööna pakutud vest oligi selline, mis kaitseks selle kandjat kuulide eest ja oleks ujuvmaterjalist, mis hoiab inimest vee peal ja keerab ta vees õiget pidi. „Leidsin, et on olemas selliseid materjale, millel on kuulikindlus, aga mis on veest kergemad,” ütles Niinemets.
Lõputöö retsensendid politsei- ja piirivalveametist leidsid, et sellist vesti oleks vaja. Niinemets tunnistas, et ta ise tahaks samuti, et asjast asja saaks, kuid see tähendab ka päris palju katsetamist.
Niinemetsa sõnul on täiskasvanuna õppimine teistmoodi kui keskkooliajal. „Keskkoolis pidid õppima, aga nüüd tekib kohe mingi huvi,” võrdles ta. Mehe sõnul meeldib talle kõige rohkem just käeline tegevus. „Mulle meeldib nokitseda ja seda kannatust mul vist on,” lisas ta. Niinemets peab end pigem perfektsionistiks, kes tahab, et tööd oleks mitte lihtsalt tehtud, vaid hästi tehtud.
Järgmiseks sihiks on Niinemetsal magistriõpe Eesti kunstiakadeemias sepa- ja ehtekunsti erialal. Ta oleks juba sel sügisel õppima läinud, aga jäi avalduse esitamisega hiljaks. Vaheaastat ei kavatse ta aga tuulde lasta, vaid käib kunstikoolis metallitööd õppimas.
