Tänane Lääne Elu kirjutab kahest äsja kaante vahele jõdnud koduloolisest raamatust. Üks on Kaja Lotmani koostatud ja 1. septembril esitletud „Matsalu kooli lugu” ning teine Anne Heimanni koostatud ja täna Ristil esitletav „Risti raamat” – ligi 500-leheküljeline mahukas teos aleviku tekkest ja kujunemisest. EV100 sünnipäevakingituste nimekirjas on Lembitu Twerdianski „Kullamaa mälestused” – järg Eesti vabariigi 90. sünnipäevaks ilmunud samanimelisele teosele. Mullu kevadel ilmus piibli mõõtu „Puise raamat”, mille on koostanud Puisega seotud raamatugraafik Herald Eelmaa.
Ühest küljest ei ole selles midagi erilist, kui oma kodukohaga seotu kaante vahele pannakse. Kes siis veel peaks oma kodu lugusid üles kirjutama kui mitte kohalikud elanikud ise, sest kellele teisele see ikka huvi peaks pakkuma – nii koostamise kui ka lugemise mõttes.
Mis aga nimetatud teoseid eristab, on maht. „Puise lugu” on linna väärt raamat pisikesest külast, mida peale vaadates võiks pidada mõneks kalliks kunstialbumiks. „Kullamaa mälestused” pole küll linases köites, aga sama moodi justkui mõne väärika linna ajalugu, mahukas ja põhjalik. „Risti raamatu” 500 lehekülge räägivad iseenda eest. Kaja Lotman on ühe ammu kinni pandud pisikese külakooli loo üleskirjutamisel teinud ära tohutu töö ja talletanud mälestused, mida aasta-paari pärast enam kusagilt võtta ei olekski, sest poleks enam kedagi, kes mäletaks.
Just tolle viimase tõiga pärast ei saa koduloolisi raamatuid kuidagi alahinnata. Omal moel täidavad need kunagise suulise pärimuse hääbumisest jäänud lünga. Põlvest põlve saab 21. sajandil lugusid kanda vaid kirjasõna ja niisuguste lugude puhul pole tähtis, et üleskirjutatu oleks rangelt teaduslik või ajalootäpne, vastupidi – mida muhedam, seda elusam, olgu ta siis uhkes köites ja kõvade kaante vahel või lihtne brošüür.
