Isegi Haapsalu iidne lossikummitus on liitunud Eesti 100 aktsiooniga, mõtlesin, kui järjekordse Valge Daami lavaloo pealkiri teada oli. Eks seda „sajatamist“ natu palju saab, aga mõttel – tuua lavale sada naist, on jumet. Kontrolletendusel sai näha, mis sellest ideest välja koorus.
Valge Daami etendus on nagu jõulujumalateenistus – toimub kord aastas, lugu on tuttav ja lõpp ette teada, aga ikka on tore osa saada. Ühel puhul orelimuusikast ja küünlasärast, teisel puhul sumedast augustiõhtust, mille muidu tõenäoliselt kodus teleri ees veedaks. Lavastuse loojad on aga kirikuõpetajaga võrreldes raskemas olukorras. Kui viimaselt eeldatakse, et protseduur on täpselt sama, mis eelmisel aastal, siis lavaloo tegijatele heidetakse nõudlik pilk – millised uued aspektid sellest vanast legendist oskate esile tuua! Pole midagi ütelda, oli huvitav. Samad tegelased, kes alati, aga nende motivatsioon endisest erinev. Armukolmnurka polnud, oli karjäärihimu, kadedus ja oli mure oma kogukonna saatuse pärast. Oli soov Maarja kiituseks ja oma silma iluks kaunis kabel valmis ehitada.
