0

Mari ja Andres Tarand: me oleme vabad

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Andres ja Mari Tarand veedavad oma aega suvekodus Nõva lähedal. Foto Arvo Tarmula

Endine peaminister, endine riigikogu liige ja 20. augustil 1991 ülemnõukogus iseseisvusotsuse poolt hääletanud Andres Tarand ja tema abikaasa Mari rääkisid oma suvekodus Lääne Elule sellest, kuidas aeg on Eestis 27 aastaga muutunud.

„Võta kaevust värske vesi, et ta oleks külm,” ütleb endine ajakirjanik Mari Tarand, et ajakirjanikele juua pakkuda. Andres Tarand läheb kaevule.

„Muidugi oli see tegu,” ütleb Mari Tarand 20. augustil kell 23.02 ülemnõukogus tehtud iseseisvusotsuse kohta, „aga nagu Andres isegi ütleb, see oli ajalooline juhus, et eluvõitlus viis ta sellisesse punkti, kus ta sai südamest teha seda, mida õigeks pidas. Muidugi on uhke tunne, et sattusid sellesse ajaloohetke, aga mäletame seda hetke, mitte ei suple kuulsuses, et meie tegime.”

Kas te Andrese pärast mures ka olite, kui ta 19. ja 20. augustil Toompeal oli?

Mari Tarand: Ainus kord, kui ma Andrese pärast olen kartnud või vaevelnud, oli 40 kirja aeg, sest kunagi ei teadnud, millal jälle ülekuulamisele kutsutakse. Noored ei saa sellest praegu aru, mis see üldse oli. Hiljem ei ole seda tunnet mul olnud, et temaga midagi juhtub. Ei-ei!

Andres Tarand: Esmaspäeva, 19. augusti hommikul läksime siit suvekodust Tallinna. Hommikul tuli juba ärevaid teateid, piirivalvurid ei lasknud enam kalureid merele. Ma pole kunagi mõelnud, et peaks Rootsi jalga laskma, aga see võimalus oli mult võetud.

Mari: Ma olin mures, sest lapsed olid üks Soomes ja teine Rootsis.

Andres: Indrek tegi edale pesumajas Soome pappi ja oli mingil määral välisminister Lennart Meri teenistuses. Aga Kaarel, ei mäleta, miks Rootsis oli.

Andres: Hirmujutte on hiljem võimendatud. Riigipööre polnud Moskvas hästi ettevalmistatud. Riigipöörajad alahindasid Boriss Jeltsinit, kes rikkus nende mängu. Keegi ei tea, kas Mihhail Gorbatsov teeskles või oli tegelikult maailmast ära lõigatud. Küllap ta ikka tegelikult oli. Meid saadeti karistama ainult Pihkva dessantdiviisi üksused. Soldatid, kes riigipöörde ajal Eestisse saadeti, olidhämmingus ja segaduses, sest neile ei olnud keegi rääkinud ega selgitanud, mis lahti on. [Pihkvast dessantüksus 65 soomustransportööri ja 31 veoautoga jõudis Tallinna 20. augusti hommikul – toim.]

Hiiumaalt pärit ülemnõukogu liikme Ain Tähistega – tal oli auto, mul polnud – sõitsime Kloostrimetsa. Ümbruskonna elanikud olid ka sinna tulnud, et telemasti kaitsta. Nad rahustasid soldateid ja seletasid, et meie ei tee siin midagi paha. Soldatid olid segaduses ega osanud seisukohta võtta. Sellest on pärast palju kirjutatud, et neli meest olid üleval teletornis, aga kui me toona teletorni all vahtisime, siis ei olnud meil sellest halli aimugi.

Teletorni jäänud mehed panid lifti seisma tikutoosiga.

A: Ärevust oli õhus, aga Toompeal oli ärevus läbirääkimiste pärast Eesti Kongressiga. Eesti Komiteest tulid Toompeale ülemnõukoguga nõu pidama Tunne Kelam ja Sirje Endre ning veel paar inimest. Esmaspäeval läks Toompeal kohe ässitamiseks, kes on õigem kamp. Kel on õigus välja kuulutada iseseisvus – Eesti Komiteel või ülemnõukogul. Väge oldi täis, aga arukust oli vähe, sest omavahelisi tülisid õhutada ei olnud õige aeg. Üsna vihane võitlus oli toonase peaministri Edgar Savisaare ja Eesti Komitee juhi Tunne Kelami vahel, mis teisipäeval (20. augustil) lahenes.Vaidlusi oli lihtne rahustada, et kui niisuguse momendi, mille ajalugu meile kätte mängis, maha magame, siis… Aga üks tahtis rohkem kui teine, suured rahvajuhid on sageli jonnakad. Põhitöö tegid iseseisvusotsuse teksti koostamisel Marju Lauristin ja Liia Hänni, naistel pole kukke nii palju sees.

Mälestuste järgi oli ülemnõukogu liikmete seas palju kõhklusi, kas kuulutada välja isesesivus või mitte.

A: Ühe tiiva kõige värvikam kuju oli Kaido Kama. Tema meelest ei tehtud õigesti, tema meelest oleks pidanud iseseisvuse välja kuulutama Eesti Komitee kui õigusliku järjepidevuse kandja.

Kama jättiski lõpuks hääletamata.

A: Ma ei ole pärast iial tema käest küsinud, et mis ta nüüd teeks, aga siis ta oli küllalt põikpäine. Mõni hiilis veel ära, aga 69 saadikut 105st olid iseseisvusotsuse poolt. Nupu vajutamine ei olnud kangelastegu, kuigi hirmu pärast impeeriumi mustade jõudude ees tundus paljudele, et olime kanged vennad, aga minu meelest oli see rohkem kohustuse täitmine.

Millal teie end jaoks sai selgeks, et peate iseseisvuse poolt hääletama?

A: Teisipäeva, 20. augusti hommikul, kui nägin ülekannet Moskvast, siis läks süda kergeks. Riigipöörajad ei osanud mitte midagi ette võtta, tõmbasid nina täis ja läksid telekasse esinema, see oli katastroof. Riigipöördel hakkaski aur välja minema, sest veel üks päev läks, kui Gorbatšov Moskvasse naasis. Siis olid pinged maas.

Mis teid päev varem tagasi hoidis?

A: Esmaspäeva hommikul olevat ma Keibust suvilast minnes oma õetütrele öelnud, et kuula raadiot, kui raadio mängib, on kõik korras, kui raadio vait jääb, ära Tallinna tule. Ikkagi sai arvestatud, et mine tea. Pihkva dessantväelased ei saanud rünnakukäsku ja see sõltus ilmselt Moskvast, et pööramine ei läinud nii, nagu plaanitud.

20. augusti õhtul oli teil ülemnõukogu istungil ühtaegu prohvetlik ja triviaalne roll, võtsite sõna aktsiiside suuruse üle.

A: See oli aja tapmiseks ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise antud ülesanne, et aktsiisidest või millestki sellisest rääkisin. Pidin tapma pool tundi, sest sel ajal vormistati iseseisvusotsust kõrvaltoas. Siis läks iseseisvusotsuse arutamiseks, Marju Lauristin kandis ette. Hääletamine oli peaaegu südaööl.

Ettevaatusabinõuna panin ma ise ette tšehhide 1968. aasta kogemuse põhjal, nendel Raadio Praha töötas veel mitu päeva pärast Dubšeki võimult kõrvaldamist, et peaksime igal juhul, kui Pihkva dessantväelaste kolonn tuleb ja parlamendi laiali lööb, kokku saama, et Eesti avalikkus saaks signaali, et me kestame edasi. See oli tšehhide efekt ka, et inimestel tekkis väike lootus, seeküll kustutati mõne aja pärast. Aga seda ettevaatusabinõu ei läinud vaja. Kirjanike liiduga oli kokkulepe, et mina lasen saadikud hoovist kirjanike liidu musta laega saali.

Kas ülemnõukogu iseseisvusdeklaratsioonis oleks võinud midagi ka teisiti teha?

Andres: Ma ei oskaks öelda, et midagi valesti läks. Rahva vaim oli üldiselt selline, et inimesed tulid mürinal telemaja juurde välja, sest ei olnud kunagi tankide või soomukitega rinda pistnud. Nende vastu ei oleks üks relvastamata kamp saanud, aga hirmu ei olnud.

Kui Kelam ja Savisaar vastastikku teineteist auti mängisid, siis tegelik liider oli ikkagi ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel?

Andres: Rüütel oli ameti poolest parlamendi pealik. Temal olid kohtumised vene sõjaväelastega, Balti ringkonna ülem tuli käskusid andma, aga nagu Rüütel on – seisab ja ei tee teist nägu. Nii see läks, et ta ei kuulanud käsku. Tallinna komandandi Beloviga sai ta hästi asju aetud, vahetasid infot, ohvitseride tingimus oli, et jätke nende perekonnad rahule. Ise ma läbirääkimiste juures ei olnud.

Riigipöördekatse kolmandal päeval (21. augustil 1991) oli selge, et vägivallaohtu enam ei ole.

Kas alkoholi kulus palju sel nädalal Toompeal?

Andres: See oli üldse selline aeg, kus oli kangesti kombeks… Toompea puhvet oli alalõpmata melu täis. Hääletamas käidi ja vaaruvaid onukesi ei olnud, nii palju ei joodud, aga istuti ja veedeti aega. Tol ajal olid suure saali tagumised uksed lahti ja uste vahel tõmmati suitsu, et kuulata, mis saalis räägiti. Praegu ei kujutaks ette, et see nii oleks.

Majandusminister Jaak Leimann rääkis 1991. aasta suvel valitsuse istungil pensioniea tõstmisest, teie rääkisite õlle- ja bensiinihinnast. 27 aasta hiljem on Eestis samad probleemid.

Andres: Probleemid on isegi hullemaks läinud. Tänavu tehti sellest ikka kõva spektaakel, nagu ei oleks enne kuuldud, et piirikaubandus käib ka väga arenenud Skandinaavia riikides. Maksude möödaarvestus oli tehtud, aga selle eest peaks vastutama rahandusministeerium, mitte Jevgeni Ossinovski. Ministrite tööjaotus on selline, et iga konn eelarvet ei tee, minister teeb ainult ettepanekud.

Kas Eesti on selline nagu 1991 ette kujutasite?

Andres: Omandireformi ajal asendus patriotism omavahelise andmisega – õed-vennad omavahel, kelle oma on. See ei ole ühelgi rahval teistmoodi, kui midagi on saada, siis läheb inimene kurjaks, kui teine ka tahab sama asja.Kapitalismuse dominant on raha.

Mari: Aeg oli täitsa teine.

Mille poolest on aeg enne iseseisvust teistsugune?

Mari: Küsimus ei ole vaesuses või rikkuses, vaid tundes, et ei ole oma riiki. Heaolu on kogu maailmas kasvanud. Asi ei ole selles, et ei olnud süüa või seda ja teist. Ei olnud kõrgemat ideaali, et arendada oma maad. Luuletused ja laulud olid keelatud, sõnu muudeti. Ametlikult ei olnud kultuuritegelaste musti nimekirju, aga see oli olemas.

Andres: Üks indikaator oli see, et kui nõukogude võim võimaldas välismaale minna, siis jala mahapanek Soome sadamakail tähendas pöörast tunnet, et nüüd oled vabas maailmas. Praegu kui reisin, sellist tunnet ei ole, sest see on loomulik, et paned jala võõrastes maades maha ja keegi ei jälita.

Mari: Hirm oli, kui kotis oli Helsingi poest ostetud kaart. Seda ei tohtinud olla. Ühelt reisilt tõin poistele sokid Ameerika lipu triipude ja tähtedega. Kui tolli jõudsin, hakkasin muretsema, et kui tolliametnik näeb, siis võidakse mul välismaale sõit üldse keelata. Hirm oli, et võid midagi valesti teha. Ei olnud vabadust, et sa valid, kes sa oled, mida sa vaatad või räägid.

Andres: Juhtus ju ka niimoodi, et mina tulen ujumast meie rannas, ujumispükstes, piirivalvur ootab ja küsib passi.

See on anekdoot?

Mari: Ei ole, mina seisin kõrval.

Andres: Vene piirivalve oli nagu looduskaitseagentuur – inimesed ei pääsenud liikuma. See oli alandav, kui oma kodukandis tuleb onuke kärkima.

Kas praegune aeg on selline, nagu tahaksite?

Mari: Muidugi on. Ma tunnen end vabana. Kui millegagi rahul ei ole, siis sellega, et ajakirjanduses on meelelahutust rohkem kui harivat osa. Vabadusel on piirid, aga piirid peavad inimese sees olema. Jõuga ei tohi öelda, mida tohib või mitte.

Kuidas te 20. augusti tähistate?

Andres: 20. augusti klubil on istumine Toompeal ja siis lähme Mariga presidendi vastuvõtule Kadrioru roosiaeda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz