Pean silmas mitte Magnus Kirdi kolmandat kohta odaviskes, vaid kogu võistlust. Tänaseks on 2018. aasta Euroopa meistri võistlused kergejõustikus ajalugu, milles osales 49 riiki. Saksamaa lõi kaasa 140 võistlejaga, Suurbritannia 111, Hispaaniast 99 võistlejaga. Suurbritannia võitis seitse kuldmedalit ja kokku 18 medalit, Poola seitse kulda ja üldse 12 medalit, Saksamaa kuus kulda ja kokku 19 medalit. Leedu oli ühe kulla ja pronksiga selles arvestuses 17., Eesti jagas oma ühe pronksiga 25.-27. kohta. Soomest ja Lätist meile seekord vastaseid polnud.
Poola kergejõustikule pani aluse Eesti olümpiamedalist Aleksander Klumberg, kes oli aastatel 1927-32 Poola riiklik treener. Tema õpilane Janusz Kusocincki tuli 1932. a 10000 m olümpiavõitjaks. Peale Leedu medalivõitjate saavutasid Leedu naised 20 km kiirkäimises 4. ja 5. koha. Seejuures püstitas Brigita Virbalyte-Demišiene Leedu naiste rekordiks 1:27.59. Võrdluseks, meie iidoli Bruno Junki Eesti rekord on 1:28.04,8. Virbalyte on pärit ühest Leedu käimiskeskusest Alytusest, kus järgmine aasta 19. mail toimuvad Euroopa käimise karikavõistlused.
Milles me siis konkureerisime Saksamaaga? Eestil oli 4 katkestajat ja kolm viimast kohta. Ebaõnnestujatest edestas meid seekord ainult Saksamaa, millel oli üheksa katkestajat, kaks diskvalifitseerimist ja üks viimase koha omanik.
Kuigi Eestil oli mitu head saavutust: pronksmedal, viies koht (Kanter), kaks kuuendat (Balta ja Mägi), kaks üheksandat (Kivistik ja Nurme) ja üks 12. (Šadeiko) koht. Need saavutused tulid peaasjalikult üksikute entusiastide ja nende abiliste töö tulemusena, mitte organisatsiooni tugevuse arvelt. Tundub, et Eesti kergejõustikuliidus on maad võtmas, nagu paljudes teistelgi Eesti eluvaldkondades, ametkonna pealetung. 1990ndate keskel tegi kergejõustikuliidus suurema osa tööst ära kadunud Heino Sildoja üksinda, aga tänaseks on EKJL büroo paisunud üheksaliikmeliseks. Paistab, et kõikidel on väga vajalikud ülesanded olemas. Kas nad peaeesmärki täidavad, on iseküsimus, sest seekord jäi üks inimene bürokraatia hammasrataste vahele. Pean silmas kuulitõukajat Marek Galetat. Räägitagu, mis iganes, kuid fakt on see, et tööinimesega ei leitud ühist keelt ja arvatavasti üks lõppvõitluse koht ehk 12 hulka jõudmine jäi Eestil saavutamata.
Televisioonis võistlust jälgides jäi mulje, et paljud meie nooremad võistlejad ei keskendunud piisavalt, mis on üks hilisemate võimalike vigastuste allikaid. Ameerika kooli meeste (Uibo, Saluri) puhul jäi tunne mingist teisest mentaliteedist, mis meie omaga kuidagi kokku ei lähe. Ei oskagi seda täpselt välja tuua, kas on see pealiskaudsus või midagi muud.
Mida oskan soovitada? Noori kergejõustikuhuvilise paistab Eestis leiduvad, kui vaadata TV 10 olümpiastardi võistlusi. Küsimus on, kuidas neid ala juures hoida ja ala populaarsust tõsta, sest aastast aastasse jääb Eesti meistrivõistluste tase järjest hõredamaks. Selle olukorra peatamine peaks juba ametkonna ülesanne olema, nagu ka piisaval arvul sponsorite leidmine. Jääb ka küsimus, kas osatakse Berliini ebaõnnestumisest õigeid järeldusi teha, või jäädakse eufoorialainele.
Selline lihtne ongi vana spordimehe nägemus.
Endel Susi, endine kergejõustikutreener
