13.-14. juulil võttis Taebla segakoor Sonore osa koorifestivalist Prahas.
Festivalile oli saabunud kollektiive maailma eri paigust: lastekoorid Itaaliast, Leedust ja Hispaaniast; tütarlastekoor Leedust, segakoorid Ungarist, Belgiast, Prantsusmaalt, Katalooniast, Rumeeniast, Horvaatiast, Kanadast, Argentinast ja Eestist. Iga koor oli omanäoline, esineti saateansambliga, klaverisaatega ja a capella. Praha festivalidel ei panda osalejaid paremuse järjekorras pingeritta, lauldakse enda ja teiste rõõmuks.
Koorid esitasid enamasti oma maa muusikat, oma keeles ja meeles. Nii peegeldus Itaalia laste kavas rahvusele iseloomulik temperament, aga samas lugupidamine Itaalia muusikatraditsioonide vastu. Nõnda särasilmset esinemist, kui Prantsuse segakooril oma rahvuspühal 14. juulil, kunstlikult ei tekita. Horvaadid, koolitatud hääled, esitasid rahvuslikku lugu nii võimsalt nagu seda vaid mägede pojad-tütred teha suudavad. Argentiinlaste profesionaalse orkestri džässisugemetega pala esitusest kumas läbi rahvusele omast tulisust ja rütmitunnet. Belglased Euroopa südamest suhtusid esinemisse pingevabalt ning suviselt. Sonore kava koosnes Eesti autorite koorilauludest.
Festivalimelu vaikis, kui kõlas Pärt Uusbergi „Muusika“, nii väga meeldis see rahvale. Sonore kavva tõi vaheldust Liis Leppmaa (vokaal) ja Guido Ulejevi (kitarr) poolt esitatud Sarah McLachlani “Angel”. Liisi inglihääl sundis nii mõndagi peatvaatajat telefoni haarama, et seda hetke helis ja pildis jäädvustada. Kustas Kikerpuu „Taas punab pihlakaid“ ja Kait Tamra „Oma saar“ – meloodilised ja ilusa klaverisaatega palad – võlusid Ungari muusikut. Eesti laulupeotraditsioon oli teada katalaanidele, kes vaimustunult oma Eestis käimise muljeid jagasid. Eestlasi ja katalaane seob iseolemise soov, kohtusime nagu kauged sugulased, kes üksteist harva näevad ja seetõttu topeltrõõmsad on.
Kahepäevane kontserdiprogramm tipnes ühislaulmisega Kanada dirigendi juhatusel. Kes teab, ehk leiab mõni nendest neljast laulust koha Sonore repertuaaris.
Tšehhi pealinnas korraldatakse festivale nii kooridele kui ka rahvatantsijatele ja -lauljatele. Koorifestivalid toimuvad neli korda aastas. Sonore laulis suvefestivali esimeses osas, augustis võõrustab Praha taas koorilauljaid üle maailma.
Praha festivalid on populaarsed, sel suvel on lauljaid korraldajate sõnul kokku pisut üle viiesaja. Kahe festivalipäeva vältel juulis andsid koorid üldjuhul kaks kontserti. Esinemispaigad olid kahes kesklinna kaunis kirikus – Püha Nikolause (tšehhi keeles kostel Svaty Mikulaše) ja Püha Miikaeli kirikus (tšehhi keeles kostel Svateho Michala). Igale kollektiivile anti pool tundi esinemisaega, repertuaari valis koor ise. Kontserdid on külastajatele tasuta, seda võimalust kasutavad paljud turistid – toob ju elav muusika esile ajaloolise ehitise otstarbe ja ilu. Festival lõppes dirigentide austamise ning ühislauludega.
Sonoret võttis Prahas vastu kohalik eestlane Ene, kes tutvustas Praha imelist vanalinna. Linnaekskursiooniga läbisime nn kroonimistee – saime esimese mulje vanast, väärikast ja kaunist Tšehhi pealinnast.
Olime oma reisi plaaninud nii, et lisaks laulmisele jäi aega ka Praha linna uudistamiseks ja puhkuseks. Kes leidis võimaluse oma igahommikuseks jooksutuuriks, kes jälgis pubis jalgpalli MM-i, kes viis end kurssi tšehhide kunsti ja kultuuriga.
Omaette elamuseks-katsumuseks osutus bussisõit Eestist Prahasse. Nii minnes kui ka tulles möödus kahe päeva jagu ratastel vuramist sujuvamalt tänu Sonore nooremale põlvkonnale, kes ühislaulude ja viktoriiniga mõtte virgena hoidsid. Au tuleb anda bussijuhtidele firmast HG Kurre Bussid, kes roolisid vääramatult ka siis, kui Leedut ja Poolat haaranud teeremondibuum sõidutempot pärssis. Võta sa kinni, kas Sonore hõisatud „Koit“ aitas või takistas kurvilisel remondilõigul edasi liikumist, igal juhul toodi meid plaanitud ajaks Eestisse tagasi.
“Mu hing sai festivalil muusikaga kaetud,“ sõnas meie dirigent Kaja Avila, kes on juba enam kui kakskümmend aastat mitte üksnes Sonore koorijuht, vaid ka innustaja, süda ja hing. Festival pakkus rohkelt muusikalisi elamusi, Praha linn võlus ja köitis, sonorekad said üle mitme aasta mõnusalt koos olla.
Anne Heimann
