Teine ahvatlus on klammerduda positiivse külge. Olgu härra Trumpi isiklikud vaated või haavatavused missugused tahes, USA valitsemissüsteem on jätkuvalt tugev. Kõigist koerustükkidest hoolimata ei olnud Helsingi Jalta. Ka eelmised administratsioonid on vigu teinud. Kongress hoiab sanktsioonide küsimuses senist joont. NATO tippkohtumine andis tulemuseks mõistliku kommünikee. USA sõjaline kohalolek Euroopas on tugevnemas. Liitlaste kaitsekulutused on suurenemas.
Sama ohtlikud on passiivsus ja soovmõtlemine. Alustuseks, härra Trumpilt saadud diplomaatiline võõrutus annab Vladimir Putinile indu juurde. USA president investeeris Kremli kleptokraadiga sõbralike suhete säilitamisse oma isikliku prestiiži. See takistab tal järgmisele Venemaa trikile vastamist.
Enamgi veel, härra Trump võib jääda võimule veel kuueks aastaks. Arvestades isolatsionistlikku ja tigedat meeleolu, mida president on kodumaal ära kasutanud (ja õhutanud), võib tema järeltulijal olla võrreldav huvipuudus Pax Americana hinna ja kasu vastu. Kogu presidendi ülespuhutuse juures kaubanduse alal ei saa Ühendriikidest lähitulevikus oma Euroopa, Aasia ja teiste liitlaste jaoks strateegilist vastast, kuid ta ei ole enam ka Lääne vaieldamatu hegemooniline võim.
Täielik killustumine ei ole siiski vältimatu. Liitlased ei pea vooluga kaasa triivima ja võivad valida teise kursi, kasutades oma külluslikke ressursse ja sobitades kokku oma ohutajud. Tõenäoline tulevik kuulub ametlike struktuuride asemel ad hoc julgeolekukorraldustele, milles USA hakkab osalema tingimusliku partnerina.
Mõned neist kujunevad lõdvaks, teised sitkeks, nagu need, mis tegelevad terrorismivastase võitlusega. Lähedane peaks olema ka luureandmete vahetus, kuigi härra Trumpi veidrad suhted Venemaaga põhjustavad ärevust: liitlased ei taha enam oma kõige raskemini kättevõidetud saladuste jõudmist presidendi hommikusse luurebriifingusse kartusest selle üle, mis nendega võib juhtuda.
Tuleviku nägemiseks vaadake viimase aja trende. Vanad struktuurid hägustuvad. NATO ja Euroopa Liidu vahel ei olnud varem mõistlikku läbisaamist, praegu aga on nende koostöö intensiivne. Rootsi ja Soome on NATO-sse mittekuulumisest hoolimata alliansile üha lähemal.
Lääne sõjaline koostöö Ukrainaga on lähedasem, kui paljud taipavad, ning mitte kõige vähem seetõttu, et Ukraina verest läbi imbunud ekspertiis Venemaaga toimetulemisel on nii väärtuslik. Suurbritannia ja Prantsusmaa on kumbki käivitanud teineteist täiendavad mitmerahvuselised sõjalised algatused, et koordineerida kiiret ja paindlikku vägede kohalesaatmist; eraldiseisev Briti-Prantsuse ühine ekspeditsioonivägi loodab jõuda 2020. aastaks tegutsemisvalmiduseni.
Sellised korraldused ei asenda veel USA kaalukust. Ühendriikide sõjaväel on konkurentsitu tulejõud ja manööverdamisvõime. Prantsuse ja Briti tuumarelvad ei suuda asendada USA strateegilist heidutust.
Territoriaalkaitse – ja hirmutasakaalu viimsepäevamõtlemine – on paraku vaid osa 21. sajandi julgeolekust. Tuumarelvad ei ole vastus Vene küberrünnakutele, infosõjapidamisele ja poliitilise sekkumisele. Need infooperatsioonid on palju hävitavamad kui kineetiline sõjapidamine. Venemaa nõrk sõjavägi suudab võita sõdu vaid oma vahetus naabruses. Tema pahategijate sõjasaavutuste hulka kuuluvad Berliin, Bratislava Budapest, London, Praha, Rooma – ja Washington DC.
Nendele ohtudele vastamine nõuab ümberkorraldusi valitsuses ja ühiskonnas, meie silotornikeskse lähenemise ümbermõtlemist vastuluurele, kriminaalõigusele, finantsjärelevalvele, internetijulgeolekule ja meediaregulatsioonile samal ajal meie hõredale julgeolekukultuurile uut kuju andes. See protsess kujuneb kulukaks ja keeruliseks ning valusad kompromissid on möödapääsmatud. USA juhtroll oleks teretulnud, kuid me saame ilma selleta hakkama.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Lucas on suur rahvusvaheliste suhete spetsialist mis avaldub pidevas venemaa mõnitamises aga ka temale tuli Trumpi ja Putini kohtumine Helsingis ning järgnenud Putini küllakutse Trumpi poolt külma duššina.
küsi lobjaka käest, tema teab