0

Erkki Bahovski: maksukoguja raske töö

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.
Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimetaja

Kui ajaloolased peaksid mõne aja pärast uurima, mis toimus NATO tippkohtumisel 2018. aasta juulis, toetudes üksnes ametlikele dokumentidele, leiaksid nad, et kõik on kõige paremas korras.

Alliansi kaheksa liiget on teatanud kahe protsendi kulutamisest oma SKTst kaitsele ja enamik liikmeid soovib seda teha aastaks 2024. Peale selle avas NATO treeningmissiooni Iraagis ja alustas liitumiskõnelusi Põhja-Makedooniaga (varasem Makedoonia).

Just nagu USA presidenti Donald Trumpi polekski olnud. Ometi oli USA riigipea kohalolek see, mis andis NATO tippkohtumisele tooni. Ja see toon polnud väga meeldiv. Taas tõstatas Trump küsimuse NATO koormajagamisest ehk sellest, kui palju keegi allianssi panustab.

Muidugi, kui rääkida NATO koormajagamisest, siis on vajadusest NATO kulutusi õiglasemalt jagada rääkinud ka Trumpi eelkäijad George W. Bush ja Barack Obama. Kuid nemad ei teinud seda ultimatiivses toonis ning kunagi ei käinud nende valitsemisajal läbi mõtet, et USA võiks NATOst lahkuda. Otse vastupidi: pärast 9/11 otsustas NATO rakendada paragrahvi 5, et USAd toetada.

See kõik on ajalugu – Trumpi avaldused juba enne NATO tippkohtumist sundisid mitut analüütikut kirjutama, et NATO võib laiali minna. Seda praegu ei juhtunud, kuid jutud sellest, nagu oleks allianss tugevam kui kunagi varem, on samuti kõvasti liialdatud.

Küsimus on põhimõttes. Tundub, et olemuslikult on Trumpile ja tema lähedastele nõunikele (näiteks John Bolton) vastukarva multilateraalsete organisatsioonide olemasolu. Trump võibolla ei mõtlegi teadlikult Lääne ühtsuse lõhkumisele, ta mõtleb, et USA huvid on kõige paremini kaitstud väljaspool rahvusvahelisi organisatsioone. Lääne ühtsuse lagunemine on lihtsalt collateral damage (kaasnev kahju). Kogu palagan Brüsselis meenutas kangesti keskaegset kuninga maksukogujat (meenutagem kasvõi maksukogujat koomiksist „Hagar Hirmus”), kes tuli teatama, et andam on suurenenud. Ja seda suure nuiaga.

Küsimus ei ole selles, et NATO tippkohtumine tuli Trumpile vastu ja paljud riigid teatasid oma kaitsekulutuste suurendamisest. Küsimus on selles, et USA riigipea saab alati õhku visata mingi uue nõudmise, et allianss lõhki ajada. Või esitada mingi absurdse süüdistuse, nagu näiteks selle, et Saksamaad kontrollib Venemaa. Pole kahtlust, et Saksamaa üritab saada Venemaaga hästi läbi ja et Nord Stream 2 projekti on kritiseerinud ka Eesti poliitikud, kuid see kõik on ikka Berliini enda valik, mitte Moskva diktaat.

Sama kehtib Trumpi nõudmise kohta, et alliansi liikmed võiksid kunagi viia kaitsekulutused nelja protsendini SKTst. Et isegi, kui Saksamaa võtab kätte ja viib oma kaitsekulutused kahe protsendini SKTst, siis saab Trump ikka väita, et tehtud on vähe. Olgem ausad: Saksamaal on ajaloolised põhjused, miks ta ei soovi kaitsekulutuste järsku suurendamist, aga USA praegune juhtkond ei näi ajalugu tundvat.

Paradoks seisnebki selles, et kaitsekulutuste suurendamise nõudmisega ja ultimaatumiga NATOst välja astuda vähendab USA enda mõjuvõimu planeedil. Mis siis, kui Euroopa Saksamaa eestvedamisel muutubki arvestatavaks sõjaliseks jõuks? Nii arvestatavaks, et võib USA kaitsekilpi eirata. Kas see oleks kuidagi Washingtoni huvides?

USA saab vabad käed suhtluses Venemaaga? Eks me esmaspäeval Helsingis näe, kui kohtuvad Trump ja Venemaa president Vladimir Putin. Trump allianssi lõhki (veel) ei ajanud, kuid ta saabub Soome pealinna kindlasti oma arvates jõupositsioonilt – suutis ta ju tippkohtumise oma pilli järgi tantsima panna. Putin ei ole rumal – kindlasti ei läinud tal kõrvust mööda Trumpi lause, et lääneliitlastega on USA riigipeal raskem kõneleda kui Vene presidendiga. Miks mitte etendada osavõtlikku partnerit, kes Trumpi avaldustele vaid kaasa kiidab. Jääb üle vaid oodata, kuidas kavatseb Trump rääkida Putiniga, eriti arvestades USA presidendi avaldust Venemaa kontrolli kohta Saksamaa üle.

Eesti välispoliitika üks nurgakive on olnud multilateraalsete organisatsioonide toetamine. Küsimus pole üksnes NATOs, vaid põhimõttes. Kui kaob Lääne ühtsus ja ühine väärtusruum, siis on Eesti julgeolek ja iseolemine tõsise löögi all. USA isolatsionalism ei aita kuidagi kaasa Eesti julgeolekule – igaüks võib mõelda sõdadevahelisele ajale, kui USA oli Euroopast eemaldunud. Siis Euroopa relvastuski, kaitsekulutused muudkui kasvasid ja tulemuseks oli teadagi mis. Rahvasteliit kaotas oma tähenduse ning riigid hakkasid sõlmima kahepoolseid kokkuleppeid.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz