1

Ene Pajula: kas prügi sortimisel on üldse mõtet?

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula
Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem prügi sortimisest. See on mõnevõrra seotud Euroopa Liidu nõudmisega suunata kindel osa prügist taaskasutusse.

Loodus- ja muidu ka vastutustundliku kodanikuna pooldan ma igati taaskasutust ja olen selle nimel valmis mõningaseks ebamugavuseks. Aga järjest rohkem küsin ma endalt, kas sellel ikka on mõtet?

Aina enam tundub, et kui miski hävitab elu maal, siis pole see tuumapomm, vaid plast. Tõsiasi on see, et poest ei saa osta peaaegu mingit toidukaupa, mis poleks pakitud plastkarpi või -kotti, kui see asi pole just klaaspurgis või -pudelis. Kurtsin juba kolm aastat tagasi Postimehes, et ei saanud Haapsalu Konsumi toidupoes osta valmistoitu kaasa võetud karpi. Põhjuseks toodi see, et keegi oli saanud kaasa toodud karbist toidumürgituse ja süüdistas nüüd kauplust riknenud toidu müümises. Pole rohkem proovinud, võibolla nüüd nad juba müüvad kliendi karpi ka, mis tegelikult oleks vastutustundlik nii müüja kui ka ostja seisukohalt. Kui vähegi kannatab, ostan puu- ja juurvilja ilma plastkotita, näiteks kapsast, porgandit, kaalikat, õunu, pirne jms, aga kui midagi ei osta just ühe- või kahekaupa, nagu näiteks kartulit, siis peab ikkagi koti võtma. Kokkuvõttes koguneb plastkotte ja -karpe koju virnade viisi. Mõnevõrra saab neid korduvkasutada, näiteks talvevarude sügavkülmutamisel, aga selleks sobib vaid murdosa neist.
Eramajas elades pole ka spetsiaalset plastikonteinerit – neid on küll linna peal, aga sinna pannakse enamasti pesemata plasti, mille eraldi kogumisel ei olegi mõtet, sest seda ei saa ümber töödelda.

Lääne Elu lugeja teab, et kõige rohkem torisesin just selle üle, et kuskile pole panna vanapaberit. See tundus kuidagi eriti veider, sest ühelt poolt sõdime raevukalt metsa liigraiumise vastu, aga teisalt ei tee midagi, et seda paberi tootmiseks vähem kasutataks. Vanapaberit töödeldi ümber isegi Nõukogude Liidus. Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, kuidas klassid ja koolid vanapaberi kogumises võistlesid; hiljem sai vanapaberi vastu isegi tasuta raamatuid. Miks siis nüüd enam vanapaberit töödelda ei saa?

Tõsi, vanasti suudeti vanapaberist toota vaid pruuni jõupaberit ja pappi, aga tänapäevane tehnoloogia võimaldab valmistada isegi täiesti korralikku valget paberit, millele näiteks on trükitud „Eesti kauni kodu” viimaste aastate albumid. Ent teadaolevalt tuuakse trükiks sobivat taastoodetud paberit hoopis mujalt sisse. Kunagi töödeldi vanapaberit ümber nii Kohila kui ka Räpina paberivabrikus, nüüd vaid viimases. Aga Räpina vanu ajalehti ei taha, sest esiteks kipub sinna vahele sattuma kalarappeid ja muud säärast, ja mis veel hullem – läikpaberile trükitud reklaamlehti. Viimased pidavat rikkuma Räpina vabriku masinad ja nende väljasortimine on liiga kulukas. Nemad kasutavad toorainena lainepappi jms, mida kogunevat piisavalt ka ajalehtedeta.

Kuna olen vanapaberi teemal mitu korda avalikult hädaldanud, siis võttis Ragn-Sells minuga lahkesti ühendust ja pakkus mulle nn kollast kotti. Mis tähendab, et prügifirma saatis mulle kollase prügikoti, kuhu saan panna vanad ajalehed ja reklaambrošüürid, mida koguneb märkimisväärsel hulgal. Selle kollase koti viib prügiauto ära kord kuus eraldi graafiku alusel tasuta. Tore teada!

Tegelikkuses see nii tore ei olnudki. Prügiauto juht viskas mu ajalehepakid küll kõrges kaares autosse, aga oli väga üllatunud, et mul polnudki plasti, sest tegelikult olevat need kollased kotid mõeldud just plasti kogumiseks ja mulle oli tehtud minu südametunnistuse ja protestide vaigistamiseks erand. Niisiis läks mu vanapaber plastiga samasse koormasse. Tõsi, paber korjatakse sealt välja ja põletatakse Iru soojuselektrijaamas ära. Nii et sellegi eraldi kogumisel ei tundu olevat mõtet.

Mis kollasesse kotti puutub, siis lepingus on kirjas, et sellesse tohib panna vaid puhast plasti. Aga kui puhas see plastkarp või -pudel just täpselt peab olema? Kuna Postimehe toimetus palus, et koguksin eraldi kokku oma ühe nädala prügi, mille nad siis saaksid üles pildistada, olen nüüd võtnud nõuks selle kogutava plasti ka puhtaks pesta kas või selle pärast, et ei hakkaks haisema. Ma ei pese kuigi põhjalikult, sest arvatavasti ei pea see plast just steriilne olema. Ma ei välista, et karbid võivad jääda pisut rasvaseks, aga Ragn-Sells kinnitab, et see sobib küll.
Loomulikult, kui kasutatud plasti korralikult pesta, siis kaasnevad ka kulud, vesi maksab, ja kui kasutada pesuvahendit, siis maksab seegi. Ja kas ei aja siis hinge täis, kui korrusmajade plastikonteineritesse pillutakse samal ajal rokaseid kotte-karpe, mis sinu hoolega puhastatud topsikud ka ära määrivad! Enamgi veel – kortermajade elanikud on pannud tähele, et nemad sordivad prügi küll, aga prügiauto tuleb ja viib kõik ära ühes koormas, sest eraldi viimine pidi olema liiga kulukas. Mis prügist kindlasti välja sorditakse, olevat metall, mis tõmmatakse üldisest jäätmemassist välja magnetitega.

Siiski kinnitas Ragn-Sellsi esindaja, et just kollastesse kottidesse kogutud plast on nii puhas, et selle võib saata ümbertöötlemisele. Seda pidi olema juba umbes 40 protsenti kogutud plastist.

Suur osa segaolmejäätmeid läheb aga Iru soojuselektrijaama, kus need lihtviisil ära põletatakse, koos määrdunud plasti ja kartulikoortega. Samas kui mind on õpetatud, et plasti ei tohi panna isegi jaanilõkkesse, sest eralduvad mürgised gaasid. (2016 tekkis Eestis 316 000 segaolmejäätmeid, millest enam kui 200 000 tonni põletatakse Irus – toim.)

Kokkuvõttes võib ilmselt öelda, et mõistliku jäätmekäitluseni on meil veel tükk maad minna. Sellest alates, et kui vähegi saad, siis jäta plast kasutamata, ja kui kuidagi ei saa, siis loputa see puhtaks ja pane õigesse konteinerisse. Kui niisugune ikka olemas on. Võibolla tasub prügifirmal puhta plasti kogumiseks hankida ka puhas auto.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
kodanik
kodanik

on kaubanduskettides, nende mugavusest ,kasutusel oleva taara, paketid ja muu prügi kaubahinnas juba kinni maksnud, nüüd on kaubandusketi kord see oma mugavus kodaniku prügikastist oma kulu ja kirjadega ära toimetada, ehk tasuta ära vedada. kui mõni prügivedaja soovib, et kodanik seda prügi veel sorteeriks, tuleb tal see töö kodanikule kinni maksta. nii on õiglane, sest enamuse prügi maaletoojad on kaubandusketid ja kohalikud tootjad

wpDiscuz