Kolmapäeval, 2. mail tegi Euroopa Komisjon teatavaks Euroopa Liidu pikaajalise eelarve kava (2021–2027). Eestile on seal peidus nii head kui ka halvad uudised.
Kohe tuleb öelda, et kava ei saanud avalikuks täielikult, kõikide numbritega. Kolmapäeval avaldatu tähendab vaid eelarve esimest osa, kus komisjon räägib kava struktuurist ja rõhuasetustest. Konkreetsed numbrid tulevad mai lõpus.
Missugused on head uudised? Esmalt see, et euroraha ei kao ära. Eestis maaliti ju vahepeal hulle stsenaariume, mille järgi lõpevad ühtekuuluvusfondi toetused ja Eesti peab ise hakkama saama. Iseenesest pole ju ise hakkama saamises midagi halba, kuid kui raha lõppemine juhtunuks päevapealt, oleks olukord olnud ikkagi keeruline.
Teiseks näitab Euroopa Liidu pikaajaline eelarvekava, et põllumajandustoetuste osakaal üldises eelarves väheneb, kuid Eesti ja Lääne-Euroopa põllumeeste vahe pole enam nii suur kui varem. Otsetoetused suurenevad, seega peaksid Eesti põllumehed saama rohkem raha kui seni.
Uus eelarvekava lähtub raha jaotamisel ikkagi suurelt osalt vanast skeemist ehk siis jutud, nagu võiks Euroopa Komisjon hakata arvestama mingeid muid kriteeriume iga liikmesriigi sisemajanduse kogutoodangule (SKT) lisaks, ei vasta tõele. Üks lisandus siiski on – euroraha saamiseks peab liikmesriik täitma õigusriigi põhimõtted. Siit võib välja lugeda vihje Ungarile ja Poolale. Samas tekib küsimus, kuidas täpselt hakkab tööle mehhanism, mis õigusriigile vastavust mõõdab ja karistusi määrab. Kas näiteks ajakirjandusvabaduse kitsendamine jätab kellegi ilma põllumajandustoetustest?
Ajalehe Financial Times spekulatsioon, nagu suunaks Euroopa Komisjon raha vaestelt Ida-Euroopa riikidelt lõunasse, ei ole üldiselt õige.
Tervikuna võib pidada heaks uudiseks ka, et Euroopa Liit suunab rohkem raha noortele, samuti eestlastele muret tekitavatele aladele nagu migratsioon, julgeolek ja välispoliitika. Noortele suunatud raha hulk suureneb varasemaga võrreldes 2,2 korda. Kõige rohkem suureneb aga migratsiooni ja piirikontrolli ala – 2,6 korda. Kulutused julgeolekule kasvavad 1,8 ja välispoliitikale (välisteenistusele) 1,3 korda. Suureneb veel raha hulk, mis läheb innovatsioonile, digitaalsele arengule ja keskkonnapoliitikale.
Halvad uudised seisnevad selles, et raha jääb ikkagi vähemaks. Eesti SKT on jõudnud 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest ja see tähendab, et Eesti paigutub üleminekuriikide hulka, kes saavad raha vähem. Samas: kas me mitte ise ei tahtnud saada rikkamaks? Mitte üksnes valimisloosungite vaimus, vaid päriselt? Võibolla on siin peidus ka hea uudis, sest sõltuvus eurorahast väheneb. Eesti saab Euroopa Liidu eelarvest rohkem, kui sisse maksab, kuid tasub meenutada, et netomaksjatel on enamasti ka rohkem mõju otsustele.
Küsimus on veel, kui palju Eestile antav raha väheneb. Euroopa Komisjoni asepresidendi Andrus Ansipi hinnangul ühe kolmandiku, riigikantselei Euroopa asjade direktori Klen Jääratsi andmeil 40–45 protsenti. 45 protsenti on juba peaaegu pool.
Brexit lõi Euroopa Liidu eelarvesse augu, mida Euroopa Komisjon üritab nüüd lappida uute tuludega. Seega tulevad Euroopa Liidule omavahenditena juurde mitmesugused maksud, mis lähevad otse Euroopa Liidu eelarvesse.
Mitte nii heaks uudiseks võib pidada ka asjaolu, et Euroopa Komisjon soovib eelarvekava lukku lüüa tuleva aasta 9. maiks. See tähendab kiirendatud läbirääkimisi ja vähest arutelu. Euroopa Komisjoni soov kiirustada on arusaadav, sest kui eelarvekava õigel ajal vastu ei võeta, jääb vähe aega selle käivitamise ettevalmistamiseks. See tähendaks, et uue eelarveperioodi alguses eurotoetusi ei oleks.
Numbrid saavad selgemaks mõne nädala pärast, kuid juba praegu peaks Eestis algama arutelu, mida kahaneva eurorahaga peale hakata. Uue euroraha kasutamine jääb järgmise valitsuse kanda – peetakse ju 2019. aasta kevadel riigikogu valimised ja suure tõenäosusega võib euroraha kasutamist näha ka valimiskampaanias. Siin oleksin ma veidi murelik – euroraha on väga lihtne suunata mõne objekti ehitamiseks, mida saab suure hurraaga hiljem avada, ilma et Euroopa Liitu kuidagigi mainitaks. Võibolla võtab samas hoogu maha teadmine, et nüüdsest on omafinantseeringu osakaal suurem, seega peab Eesti riik ise rohkem panustama. Aga ootame ära numbrid ja mõtleme siis uuesti.
