Ann Mari Anupõld: õpetlikud kassijutud

Iseseisvalt töötava loomaarstina olen harjunud ning ka leppinud sellega, et minu tööaeg ei ole kaheksast viieni ning enamikku töödest on väga keeruline ette planeerida. Muist ülesandeid tuleb ootamatult ning probleemid vajavad kohest lahendamist. Seda vähemasti omaniku soovil, sest meditsiinilisest seisukohast on paljud asjad sellised, mis kannataksid ka paar tundi või ühe päeva oodata. Just viimase koha pealt lähevad loomaomanike ja loomaarstide arvamused sageli lahku. Nii mõnigi hilisõhtune või pühapäevane kõne võiks tegelikult rahumeeli ootama jääda esmaspäeva või järgmist tööpäeva.

On esindatud ka teine äärmus. Sellised loomad, kelle probleemi tõsidus ei ole omaniku jaoks nii kergesti arusaadav ning kes jõuavad arstini alles mitu päeva hiljem kui vaja või üldse mitte, sest nende elujõud lõppes.

Üks selline inimeste jaoks sageli arusaamatu probleem on isaste kasside põieummistus. Kui omate kassi või on plaanis ta võtta, on see kindlasti asi, millest peaks teadma. Põiekivide ja -liiva tekke peamine süüdlane on vale koostisega kuivtoit. Vabas looduses söövad kassid niiskust sisaldavaid ja proteiinirikkaid sööke (hiired, linnud, muud väikeloomad). Paljudes odavates krõbinates on aga ohtralt teravilja ja vähe proteiini, ning ka mineraalid ei ole hästi tasakaalus. Vähene vee tarbimine soosib samuti seda, et põies hakkavad moodustuma kristallid. Osal kassidest tekivad need aga kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata. Nende puhul kahtlustatakse põhjustajana stressi. Ka ülekaal võib kaasa mängida, või siis loomade üldine vähene liikumine ja mugav elustiil. Nii nagu inimestelgi – looderdamine mõjub tervisele laastavalt.

Tähelepanelikud omanikud märkavad juba seda, et kassil läheb kastil pissimisele rohkem aega või et uriin on värvi muutnud, läinud roosakaks või lausa veriseks. Sel hetkel saab kiiresti sekkudes ravimite ja ravitoiduga looma aidata. Kui see hetk jääb aga märkamata, siis võib probleemi süvenemisel asi minna nii kaugele, et kass ei saa üldse enam kastil käidud, sest põiekivid on kuseteed ummistanud.

Teinekord võib omanikele tunduda, et kassil oleks justkui kõht kinni. Muudkui punnitab ja punnitab, aga miskit ei toimu. Osa kasse ei paista aga muudmoodi silma, kui et on loiud ja jõuetud ning keelduvad söömast või joomast.

Hiljuti helistas üks omanik murega, et kiisu oleks justkui tagakehast halvatud ega suuda tagumisi jalgu alla võtta. Ka selle kassi puhul oli probleemiks põieummistus.
Kui kahtluse korral kiisu kõhtu kombata, on tunda suurenenud põit, mis on justkui kivikõva tennisepall. Sel hetkel loeb juba iga tund ja toimetama peab kiiresti, et kassi elu oleks võimalik päästa. Loomaarst peab siis kassil narkoosi all põie tühjendama ning raskemate juhtumite puhul on võimalik, et loom on juba liiga nõrk, et protseduuri üle elada. Ka pärast õnnestunud päästeoperatsiooni on need kiisud sellised patsiendid, kes jäävad veel mitmeks päevaks statsionaari taastuma. Seega valige hoolega, millist toitu te oma kiisudele pakute, ning põiega seotud probleeme võtke alati väga tõsiselt. Kahtluse korral on võimalik ka kliinikus pissiproove mikroskoobi all vaadata, et hinnata, kas kassil on tekkinud liiva või kive.

Kogu minu tööaja jooksul on siiani juhtunud vaid ühel korral, et mul on palutud väikelooma lahata. Mäletan veel hästi, kuidas suurt kasvu mees seisis järsku kliiniku ukse vahel, väike pappkast käes, ja ütles, et tal on kiisuga mure. Hetkeks tekkis pahameel, et inimene ilmus ette teatamata, aga see läks kohe üle, kui mees võttis mütsi peast, pühkis nukralt silmanurka ja ütles, et kiisu on surnud ning ta tahaks põhjust teada ja et ega sellega vist pikalt oodata ei saa, et teda üle vaadata. Tõepoolest on ka sellisel juhul aeg oluline, nii võtsin karbi enda hoolde ja lisasin tihedasse graafikusse veel ühe töö juurde. Kahtlust, et naaber võis kassi mürgitada, ei saanud ma ka sel korral kinnitada. On lausa uskumatu, kui sageli inimesed oma naabreid sellises tegevuses kahtlustavad, ja seda mitte ainult koerte-kasside, vaid ka suurloomade puhul. Kiisul oli hoopis ummistus läinud nii kaugele, et põis oli lõhkenud ning kassi saatuse kurvale teele määranud.

Seega – kuigi ma endiselt ei ole nõus pühapäeviti või hilisõhtusel ajal koerte küüsi lõikama, kasside sügelevaid kõrvu analüüsima või küülikutele ussirohtu manustama, tasub teil pissimata kassiga ausalt kohe kiiresti arsti poole pöörduda.