2

Meenutades Ahto Vesmest: kuidas kaks pitsi konjakit aitas filmisaadet teha

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Ahto Vesmes. Foto: erakogu

Pensionipõlve nautiva inglise keele õpetaja Tiiu Kammiste sõnul ei osanud keegi aimatagi, et tema vennast Ahto Vesmesest saab Eesti kinomaastiku suurkuju, legendaarne „Jupiteri” saatejuht.

Tiiu Kammiste esimesed eredamad mälestused vennast pärinevad ajast, kui ta ise oli nelja-aastane ja Ahto kolmeteistkümnene.
„Sõjaaeg oli. Isa viis meid Tallinnasse tädi juurde elama, Paidest ära. Me elasime Tallinna selle aja ühes kõige vingemas majas, praeguse Kentmanni, Liivalaia ja Kaupmehe nurga peal,” meenutas Kammiste.

Noor Ahto Vesmes käis sel ajal Tallinna 21. keskkoolis. Mõistagi pole teismelise poisi esimene valik väikest õde kantseldada, aga just seda ta tegema pidi. „Eks me tegime ikka tegusid ka,” ütles Kammiste.
Nii mäletab ta, kuidas üheksa aastat vanem vend õpetas pisiõde pirniraksus käima. Õigemini käis asi nii, et hiiliti ühe kodukandi teadaolevalt kõige uhkema pirnipuu manu, Vesmes saputas puud ja Kammiste korjas maha potsatanud viljad kähku kokku. „Need oli mu elu maitsvaimad pirnid!” ütles Kammiste.

„Ta on mulle terve elu ikka rääkinud, kuidas mina rikkusin tema elu täiesti ära,“ seletab Kammiste. Ema ja isa käisid koguaeg laulmas ja sõitsid palju ringi, pärast sõda veel eriti palju. Siis pidi Vesmes muidugi lapsehoidja rollis olema. „Sellel ajal, kui teised poisid mängisid ja tegid muid poiste asju, istus tema väikse Tiiuga ja ei saanud kuskile. Ta tuletas seda mulle alati meelde. Aga ta hoidis mind väga! Kuni elu lõpuni. Me saime 100 protsenti hästi läbi.“

Lõuad parajas kohas

„Me olime koos, kuni ta keskkooli lõpetas. Siis läks ta ülikooli ja siis ootamatult abiellus, 19aastaselt. Tütar Anu sündis aasta hiljem,” jutustas Kammiste.
Ülikoolis valis Ahto Vesmes erialaks õigusteaduse. Miks, ei osanud Kammiste öelda ja mäletab, et see otsus pani paljud imestama. Vesmes lõpetas keskkooli kuldmedaliga, juura polnud aga tol ajal popp ja noortepärane ega ka kõrgelt hinnatud valdkond. Ahto Vesmes ise on ühes usutluses ajakirjale Teater. Muusika. Kino öelnud, et ta tahtis tegelikult hoopis diplomaadiks saada: „Mõtlesin – mulle see sobib! Lõuad on mul ka parasjagu oma koha peal.”
Diplomaadiks nõukogudeaegses Tartu ülikoolis muidugi ei saanud, küll aega sai temast pärast ülikooli cum laude lõpetamist Tartu linna aseprokurör, kes ei osanud siis enda sõnul undki näha, et temast võiks saada „mingi filmiala tegelane”.

Kammiste mäletab, et prokuratuuri töö 1960ndate alguse Tartus mõjus ta vennale muserdavalt: „Ta nägi vahepeal õudusunenägusid.”
Paraku läks lugu nii, et 1963. aastal juhtus Ahto Vesmes närvide rahustuseks kolm päeva koos muusik Heldur Jõgiojaga napsi võtma ja lasti tööluusi pärast lahti. Töölt lahtilaskmine, eriti nii kõrge koha pealt ja joomise pärast, oli tol ajal tunduvalt valulisem ja tõsisem teema, millest jäi märk ka tööraamatusse. Ei mingit isikuandmete kaitset! Vesmes pühkis Tartu tolmu jalgadelt ja läks pealinna õnne otsima. Kuna sõprus luges tol ajal eriti palju, võttis endine Tartu linna parteikomitee esimene sekretär Feliks Liivik ta tööle vastloodud kinokomiteesse enda abiks.
Juristi haridusega mees, kellel „olid lõuad oma koha peal”, oli selles süsteemis lausa jumala kingitus, sest kinokomitee ülesanne oli valida partei juhtnööride järgi Nõukogude Eesti publikule sobivaid filme.

„Ta oli tegelikult lapsest peale suur kinoskäija. Kogu meie pere oli,” meenutas Kammiste. Toonaste hittfilmide vaatamine on Kammistel siiani meeles kui eilne päev, sest kinokülastus oli tol ajal piduliku hõnguga sündmus. „Mind võeti alati kinno kaasa,” rääkis ta. „Ahto vaatas juba kooli ajal kõik filmid ära! Absoluutselt kõik!”

1970. aastal jäi vabaks vabariikliku filmilaenutuskontori ehk kinoprakati juhi koht. See oli amet, kes otsustas, mitu koopiat mingist filmist Eestisse näitamiseks võetakse – kas film on nii hea, et seda peab nägema kogu Eesti, või mitte. Põhimõtteliselt oli kinoprakat sõel punase Moskva ja Eesti publiku vahel. Päris oma maitse järgi toimetada poleks saanud, sest vennasvabariikide filmitoodangut tuli ikka omajagu näidata ja kapitalistlike välisriikide filmide doseerimisega ettevaatlik olla.
Lisaks filmide headuse üle otsustamisele tõlkis Ahto Vesmes vene keelest ka mitmeid hittfilmid nagu „Helisev muusika”, „Meeletu, meeletu maailm”, „Moskva pisaraid ei usu”.

Valdo Pandi saade

Kammiste meenutas, et Nõukogude ajal oli kino üks vähestest meelelahutusvõimalustest. See oli ka odav. „Siis polnudki palju võimalusi, mida oma vaba ajaga teha. Kinosaalid olid peaaegu kogu aeg täis. Üle õhtu või paari oli uus film ja noored käisid kogu aeg kinos,” rääkis Kammiste.

Sellisel soodsal pinnasel sündiski Eesti Televisioonis 1970. aastal saade „Jupiter”, mille esimene saatejuht oli Valdo Pant. 1976. aastal pani Pant saatejuhi ameti tervislikel põhjustel maha. Tema asemel pidi kaadrisse astuma Ahto Vesmes. Kuigi ta oli juba 1964. aastast raadios filmikommentaare teinud, võttis teledebüüt tal põlve värisema.
„Ta oli enda suhtes väga nõudlik ja kriitiline. Iga kord ta pabistas, et kuidas tuhanded inimesed teda televiisorist näevad ja äkki hakkab hääl värisema. Raadios mikrofoni taga tundis ta end palju kindlamalt,” meenutas Kammiste.
Ahto Vesmes ise on tunnistanud, et enne esimest „Jupiteri” pidi ta rahustuseks kaks pitsi konjakit tegema.

Kammiste sõnul oli tema venna edu pant „Jupiteri” saatejuhina ääretult suur lugemus, särav keelevaist, kadestamisväärne sõnaseadmisoskus ja meisterlikult doseeritud iroonia. „Muidugi, ega me keegi pole suguvõsas suu peale kukkunud – me oleme ju ühe poolega Hiiumaalt,” muigas Kammiste.

Ahto Vesmese vaimukad filmikommentaarid olid HÕFFi programmijuhi Helmut Jänese sõnul täiesti omaette elamus. Need meelitasid vaatama isegi neid filme, mida võibolla ei tahetudki vaadata. „Kui praegu keegi teine oskaks igavaid filme vaatajatele niimoodi maha müüa! Mul on paljud filmid meeles, mida ma käisin vaatamas just tänu „Jupiterile”,” ütles Jänes.

435 „Jupiteri” saatest on aga alles vaid üks poolteist minutit kestev lõik. „Ega Eesti Televisioon ei saanudki midagi teha – toona ei olnud teisiti võimalik, kui tuli saateid üle lindistada. Suur pärand on kaduma läinud. Poolteist minutit kestev klipp, kus Ahto Vesmes räägib ühest filmist, ongi ainuke liikuv pilt, mis sellest saatest säilinud on,” ütles Jänes.
Osaliselt on säilinud saadete käsikirjad.

„Jupiteri” tehti aastani 1991. Kuni 1996. aastani oli Vesmes kunagise kinoprakati järglase vahendusfirma Meedium peadirektor. Kui see tegevuse lõpetas, hakkas ta pensionipõlve nautima.

HÕFFi eriauhind

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali meeskond andis eile HÕFFi avatseremoonial tänuauhinna ligi 21 aastat ETV ekraanil olnud saatesarjale „Jupiter”.
Eelkõige Ahto Vesmese (1931–2017) nimega seotud saatesari tutvustas kinodesse jõudvaid linateoseid, olles mitmele põlvkonnale esimeseks teejuhiks filmimaailma ja kujundades ühtlasi nende maitset.
HÕFFi programmijuht Helmut Jänes ütles, et tegelikult tahtis festivali meeskond selle auhinna juba mõned aastad varem Ahto Vesmesele üle anda. „Aga läks nii, et anname sellel aastal. Auhinna võtab vastu Enn Eesmaa, kes oli samuti mõnda aega „Jupiteri” saatejuht.”

„„Jupiter” oli populaarne saade, sest sai aimu, milliseid filme tehakse mujal maailmas. Ameerika ja Euroopa kino filmid, mida saates tutvustati, olid kui sõõm värsket õhku keset halli igavust, mis sel ajal valitses,” märkis Jänes.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tälepanek
Tälepanek

Tahaks Tiiu tähelepanu juhtida sellele, et ei olnud kinoprakat, vaid kinoprokat.

mäletan
mäletan

hea saade ja hea saatejuht…..

wpDiscuz