Kirjandusliku kvaliteedi mõttes ei ole aastad vennad. Mullu ilmunud originaalse Eesti lastekirjanduse üldpilt tundub kesisem kui tunamullune.
2017. aasta tõi meie laste raamaturiiulisse juurde 125 algupärast teost, seda on veidike vähem kui aasta varem. Tugevaid debütante on vähem, ka vanad autorid pole esindatud oma parimal tasemel. Paljusid läinud aasta töid on põhjust ka kiita, on üllatusi ja pikkade ootuste täitumist.
Isiklikult pean parimaks 2017. aastal ilmunud algupäraseks lasteluulekoguks Jaanus Vaiksoo „Kolme sügist”. See on kõige terviklikum, ühtlaseima tehnilise ja sisulise kvaliteediga lasteluuleraamat läinud aastal, sihtgrupiks umbes nii 9–13aastased koolilapsed.
Mul on kahju, et kultuurkapitali lastekirjanduse žürii selles osas minu arvamust ei jaganud, sest nende suur auhind läks hoopis Leelo Tungla „Halloole”. See on tugev kogu, kuid ei ületa autori varasemate kogude kvaliteeti. Peaagu samad sõnad pean ütlema Ilmar Trulli kohta, kelle „Mannekeeni talu” ei pääse tema 2016. aasta kogule „Jänese valitud palitud” ka kuigi lähedale.
Aga ikkagi on nende autorite puhul tegemist Eesti parima lasteluulega, selles võib kindel olla. Samuti rõõmustas Viiu Härmi „Pallimängu” ja Milvi Panga „Mesikäpa esikäppade” ja Wimbergi „Koduste lugude” ilmumine. Neile lisaks tõi eelmine aasta rea vahvaid valikkogusid tuntud autorite varasemast lasteluulesalvest: Heljo Männi „Meie lapse jõulusalmid”, Milvi Panga „Jõulust jaani” ja Joel Sanga „Tulge eile meile”. Eriline põhjus rõõmustamiseks on aga omal ajal peaaegu kultuslike „Lugemik-lugemiki” ning „Pinni ja panni” fännidel – sest need sõnamängulised ja viguriküllased lasteluule tüvitekstid on kah üle aastate taasilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogumikus „Tihane tõstab tiibu”.
Kuidagi toredasti on juhtunud, et kuueteistkümnest eelmisel aastal ilmunud originaalsest lasteluulekogust täpselt pooled sobivad lugemiseks noorematele ja algklassiealistele lastele, pooled aga põhikooliealistele, kelle puhul muidu on luulega üks igavene ikaldus.
Kui üle-eelmisel aastal ilmunud lastekirjandus oli väikelaste ja koolieelikute poolde kaldu, siis 2017. aastal on see pilt ootamatult tasakaalustunud. Nimelt ilmus proosateoseidki peaaegu täpselt võrdselt nii koolieelsetele kui kooliealistele lastele (kummalegi umbes 40 algupärandit) pluss veel üksteist noortejutustust või -romaani. Võrdluseks: 2016. aastal ilmus koolieelsele sihtgrupile tubli kolmandiku võrra rohkem proosakirjandust kui kooliealistele. Samuti on huvitav täheldada, et eelnevate aastatega võrreldes on fantaasiaelemendid noorema vanuserühma lastekirjanduses tuntavalt vähenenud. Nii on igapäevaelu ja isiklikult tunnetatav maailm nüüd pigem väikelasteraamatute pärusmaa.
Silmapaistvamatena tahaksin neist nimetada Anti Saare lõbusat lugu „Pärt ei oska saltot” ja Tiia Selli „Pelle parimat päeva”, samuti Kätlin Vainola „Poissi, kes joonistas kaarte”. Et ka fantaasiaelement pole väikeste kirjandusest õnneks päris ära kadunud, annab tunnistust Anti Saare teine läinudaastane saavutus, mõtlik ja leinateemaga tegelev „Külaskäik”, või Mari Saadi kosmoloogiline ja muinasjutuline „Maa ja Taevas”, samuti Helen Eikla üsna tubli debüüt, südamlik ja armas „Sennahoi ja Nurrnopsu” ning humoorikalt olustikku pea peale keeravad „Eitahalood” Venno Loosaare sulest.
Mõneti ootamatult vallutas mullu fantaasia koolilastele mõeldud kirjanduse. Algklassiõpilastele võiks meeldida ülevaade metsas elavatest fantastilistest tegelastest, Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja”. Samale vanusegrupile võib soovitada Kätlin Vainola hoogsat ja põnevat lugu kaisulooma kaotsiminekust ja taasleidmisest – „Nähh Pariisis”.
Piret Raud on keskastmele aga kirjutanud vaimuka ja absurdimagulise perekonnaloo „Kõik minu sugulased”. Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi” samale sihtgrupile räägib folkloorsete tegelaste ja sündmuste kaudu aga loo erinevuste aktsepteerimisest, inimese ja looduse suhetest ja kõige selle kandumisest üle põlvkondade. Kuuldavasti olevat just see praegu raamatukogudes laste poolt üks enim küsitud raamatuid. Fantastilisi detaile ja meeldejäävat iva leiab ka Wimbergi jutukogust „Salasõna”.
Realistlikus maailmas püsida armastavatele koolilaste nooremale otsale on peaaegu hädavajalik pihku pista Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned”, mis on läinud aasta lastekirjanduse üks tugevamaid töid. Autori sooritus on läbini ilukirjanduslik, kannab ilusaid ideid ja on kirja pandud väga hea oskusega. Heli Illipe-Sootaki „Saada õps kuu peale!” on vahva aga oma huumori ja ehtlapseliku vaatenurga poolest. Seda, kui huvitavalt annab kirjutada esimese klassi õpilaste argielust, näitab meile Indrek Koff oma „Kooliraamatus”.
Meie lastekirjanduses umbes seitsme aasta eest vallandunud loomalugude buum näitab nüüd juba tasapisi vaibumise märke. Neid ilmub veel küll, aga vähem kui varem ja kvaliteeti leiab suuremas osas neist vähe. Erandiks peab lugema Petrone Prindi loomalugude sarja, kus lati alt läbi joosta ei lasta: sel aastal sarjas ilmunud Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad” ja Kaja Sepa „Kassiiseloom” räägivad põhikooliealistele lugusid autorite endi elus rolli mänginud loomadest.
Margus Karu „Hobune Henry unenägu” tekitab aga nii- ja naapidi mõtteid. Fantastilise loo iva on suur ja õige, aga raamatus peituv rusutus ja kurbus ei pruugi olla noorematele lastele mõistetav, ning kas põhikooliealised „ostaksid ära” rääkivate loomade loo, on natuke kaheldav.
Mis puutub vanemale koolieale mõeldud kirjandusse, siis läinud aasta pakub seal õige huvitavat ja ebaharilikult mitmekesist pilti. Maailmas edulainel oleva fantaasiakirjanduse mõjud ei jäta ka meid puudutamata, ning läinud aasta ongi toonud meie noortele tugevad fantaasiaromaanid. Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane” on ootamatult heatasemeline debüüt, mis originaalse mõtte, kirjandusliku ja ideelise kvaliteedi osas ei jää raasugi alla suures ingliskeelses maailmas loodud fantaasiatele. Autor on loonud originaalse düstoopia, mille reeglite ja suletuse raames esitatakse küsimusi inimeseks olemisest ja selleks jäämise kohta. Reeli Reinausi „San Agustini vereohvrid” lõpetab tema mereröövlite ja nõidkaptenite triloogia (esimesed osad „Nõidkapteni needus”, 2010, ja „Poisid Mustalt Hobuselt”, 2012), mis müstiliste mereröövlilugude fännidele kindlasti on köitev lugemine, aga kahjuks „Kariibi mere piraatide” järgses maailmas enam mitte väga originaalne. Selles viimases osas on autori suurem õnnestumine läinud aastal realistlik noorteromaan „Mõõkade äss”, milles on loodud tõesti väga ootamatu ja uudne intriig ning lugejat läbi terve paksu raamatu pingsalt põnevil hoidev sündmustik ilma igasuguse maagiatagi.
Eelmise aasta noortekirjandusest võiks omapärasena veel välja tuua Eliis Grigori dokumentalistliku alusega „Teibitud suu” anoreksia käes vaevleva noore inimese elust. Pikalt hoitud perekonnasaladustega tegeleb Reet Made romaanis „Peidust välja”, mis on hea lugu usutavate karakteritega, aga mille lugemiseks peab ehk keskmisest enam kannatust varuma, sest sellest kõigest on kirjutatud pikalt ja sõnaohtralt. Mulle isiklikult meeldis ka Brigitta Davidjantsi nostalgiline „(Mitte just) armastuslugu”, mis viib lugeja 1990. aastate Tallinna tolleaegsete tüpaažide ja maamärkide vahele, aga ma kahjuks ei oska arvata, kuivõrd kõneleb see raamat tänapäeva noore lugejaga.
Klassikalist sotsiaalsete probleemidega küllastatud noortelugu pakub meile Marilin Karu romaaniga „Teine elu” ja Margit Sarapiku „Õhku joonistatud naeratus”, ning noortele, keda huvitavad romantilised suhteteemad ja kes ei pelga ka üsna intiimseid kirjeldusi, võib sobida Agnes Kolga „Varjajad”.
Igatahes jagub eelmise aasta lasteraamatusaagist loodetavasti igaühele midagi. Peale siinnimetatute peitub raamatukogu riiulites veel sadakond uudisteost. Head lugemist!
Artikli autor oli Tartu lastekirjanduse auhinna žürii liige.
