Ann Mari Anupõld: kanged naised

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Juba aastaid on veterinaarias nii, et 70% sel alal töötajatest on naised. Meeskolleegi näha on küllaltki haruldane ning nii mõnigi loomaomanik on nõus selle luubiga otsitud ja leitud meesloomaarsti pärast pikki vahemaid läbima. On tõsi, et need vähesed mehed, kes tänapäeval otsustavad selle ameti suunas sammud seada, on tihtipeale väga ambitsioonikad ja osavad ning osutuvad lõpuks oma eriala tunnustatud spetsialistideks.

Õnneks ei ole füüsiline jõud meie ametis eriline näitaja, kuigi suurloomadega tuleb muidugi teinekord ette juhtumeid, kus tahaksin olla natuke pikem, suurema käeulatusega või omada veidi tugevamat musklimassi. Eriti kevadel, kui veistele tarvis sünnitusabi anda, on peale osava näputöö ka parasjagu jõudu tarvis. See-eest tulevad kasuks ka väikesed käed, et pääseda igale poole nurgatagustesse. Siin võib jälle nii mõnigi mehiste „labidatega” meesloomaarst hätta jääda. Eks maailmas on ikka asjad nii, et kuskil leidub tasakaal.

Farmide vahel liikudes paistab aga silma trend, et aina enam on ka põllumajanduslike ettevõtete võtmetöötajad naised. Või panen ma neid lihtsalt tähele, kuna nad teevad mehiseks peetud töid? Eks tehnika areng aitab oluliselt kaasa – muist töid on tänapäeval automatiseeritud või muudmoodi masina jõul lahendatavad. Nii mõnigi naine paistab silma adekvaatse tehnilise taibuga (mina ilmselgelt nende hulka ei kuulu) ja oskab seega oma masinaparki ka vajaduste piires töökorras hoida.

Alles hiljuti oli mul tööpäev, kus mitme farmivisiidi jooksul ajasin asju ainult naistega. Ühes suurlaudas tegelesin lehmade sõrgade lõikamisega. Kuigi sõrapukk on igatepidi mootoritega varustatud ja lihtsasti käsitsetav, on lehmade sinna sisse saamine teinekord paras kunsttükk. Jõukatsumises 700 kilo suurt lüpsilehma versus 55 kilo väikest ja õhukest, kuid järjekindlat ja kangekaelset karjakasvatusjuhti jäid aga ka kõige põikpäisemad neljajalgsed daamid igal korral alla. Pole veel olnud looma, kelle puhul oleks mehi appi kutsutud, ning kui mehed teinekord satuvadki meie tegemisi pealt nägema, mööduvad nad alati suure kaare ja ettevaatlikkusega.

Sama päeva järgmises ettevõttes läksin lihaveistelt verd võtma ning vaevalt olin autost
välja saanud, kui perenaine juba lauda uksest välja sööstis ning abivalmilt mu varustust tassida soovis. Perenaise lingus kätt teatud skepsisega vaadates jätsin tema hoolde hoopis kirjatöö. Aga iga kripselduse vahel jõudis ta sada muud ülesannet täita ja ennast ning oma sidemes kätt erinevatesse pingsatesse olukordadesse seada.

Eks see ajab muidugi natuke ka naerma, kui näed teiste käitumises endagi iseloomu probleemsemaid jooni. Ja kust jookseb see õhkõrn piir, mille ühel poolel oleme erakordsed, tublid ja asjalikud ning teisel poolel juba hoopis jäärapäised ja võimukad? Kas naised trügivad mehed vägisi tagaplaanile või seisavad mehed kogu selle evolutsiooniliselt ootamatu naisteväe pealetungi ees iseenesest kõrvale ja kehitavad õlgu, muutudes hoopis kuidagi liikumatuks?

Mis aga on vahet naistel, kes suudavad ja jaksavad, ning nendel, kes kahe vasaku käega esinevad? Tundub, et esimeste repertuaaris ei eksisteeri lauset „pole võimalik”, samal ajal kui teised muudkui ohkides ja ähkides ning „ma ei saa” pajatades juba pool aega ja jõudu ära raiskavad. Naistepäevast on küll juba mõni aeg möödas, kuid ma arvan, et korraks seisatada ja tublisid eesti naisi kiita võiks olla lubatud igal kalendripäeval. Sest, ausõna, ma näen neid ägedaid tegijaid iga päev ega jaksa ära imestada, milleks kõigeks on naised võimelised. Üks hetk kargavad nad minust ühel pool üledimensioneeritud traktorite rooli tagant välja ja järgmine hetk on nad juba saja meetri kaugusel laudas teleporteerunud (pole võimalik, et tegemist oleks tavalise liikumisega) ning seisavad sõjakalt ette mässu planeerivale lihaveisekarjale.

Kui trampivad elukad on alluvusele sunnitud, võib järgneva töö kõrvalt kuulda juttu sellest, kuidas seesama naine jõuab veel kodus kõiksugu saadustega aeda hooldada, vabatahtliku töö käigus maailma päästa ja vähemalt kolme last kasvatada. Või no vähemalt midagi selle kõigega võrdset. Keskmiselt 70tunniste töönädalate kõrvalt. Lähemal vaatlusel ei suuda ma tuvastada isegi silmaaluseid kotte ega ülearuseid halle karvu.

On see siis hirmuäratav, hullult tubli või lihtsalt hullumeelne?

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments