See on teooria Lääne Kremli-suunalise poliitika taga, mida ma toetan, kuid hoidugem soovmõtlemisest.
Esiteks, sanktsioonid on seni olnud kõigest nõelapisted. Nad on suunatud käputäie kõrge profiiliga isikute vastu, nagu need, kes on seotud pettusega, mille paljastas mõrvatud Vene vilepuhuja Sergei Magnitski. Paljudel ei ole Läänes varasid. Mõnel neist – muuhulgas mitmel miljonil ametnikul – ei lubata niikuinii välismaale reisida.
Teiseks, raha asukoha väljaselgitamine võib olla raske. Venelased ja teised võivad kasutada varifirmade ahelaid läbipaistmatute struktuuride loomiseks mitme jurisdiktsiooni all, kus nende kasusaajast omanik on ebaselge. Nende ahelate lahtimuukimine võtab tohutult palju aega ja jõudu, mis jätab tegelikele omanikele piisavalt aega varade mujale viimiseks.
Kolmandaks, isegi kui sanktsioonid tõesti näpistavad, võivad nendega kaasneda ootamatud kõrvalmõjud. Näiteks, kui nad sunnivad rikkaid venelasi raha kodumaale tooma, suurendab see reserve ja tugevdab rublat ning see on hea uudis Putini režiimile. Venemaale investeerimine võib paista suhteliselt atraktiivne, võrreldes kulude ja ebakindlusega vaenuliku välisriigi õiguskeskkonnas.
Need, keda sanktsioonid on tabanud, ei pruugi ilmtingimata pöörata Putini vastu. Lihtne on olla iseseisev, kui suur osa teie rahast asub väljaspool režiimi käeulatust. Kui teie vara asub aga peamiselt Venemaal, võite sattuda Kremlist suuremasse sõltuvusse. Režiim saab pakkuda sanktsioonide alla sattunud poliitiliselt mõjukatele inimestele ka mõningast kompensatsiooni: ligipääsu riigi ressurssidele, tulusaid ehituslepinguid või tükikest mõne vähem soositud oligarhi varadest.
Viiendaks, sanktsioonid sobituvad kenasti režiimi avalike suhete strateegiasse, mis kujutab välismaailma kättemaksuhimulise ja mitteusaldusväärsena. Venemaa on ümberpiiratud kindlus, mida suudavad kaitsta ainult presidendi ja tema liitlaste tark ja tugev juhtimine. Mida rohkem välismaalased kruve kinni keeravad, seda enam koonduvad venelased oma juhi taha.
Ükski nendest vastuväidetest ei ole hukutav. Sanktsioonid võiksid tõepoolest olla palju karmimad. Eriti hea idee on võtta pihtide vahele Lääne börsidel noteeritud suurfirmad. Arvestades nende kahtlast päritolu ja veel ähmasemat juhtimist, ei oleks need firmad pidanud oma aktsiate sinna viimiseks kunagi luba saama.
Firmaomandust käsitlevate seaduste reformimisega – mitte üksnes offshore jurisdiktsioonides, vaid ka Suurbritannias ja USA-s – on tõsiselt hiljaks jäädud. See tabab valusalt pankureid, juriste ja audiitoreid, kes on kasu lõiganud meie finantssüsteemi korrumpeerumisest, kuid süsteemi puhastamise pikaajaline kasu kaalub lühiajalised kulud üles.
Kõige tähtsamana on siiski vaja tagada, et sanktsioone nähakse režiimi-, mitte Vene-vastastena. Me peaksime tervitama kaubandust seadust järgivate Vene firmadega ja nende investeeringuid, nagu ka venelaste külaskäike. Tegelikult peaksime me tegema palju rohkem ida-lääne kontaktide julgustamiseks. Näiteks võiksime teha Vene tudengitele Euroopa ja Põhja-Ameerika ülikoolides õppimise palju lihtsamaks ja odavamaks. See vähendab Kremli kultuurialaste sunnimeetmete (ja Briti Nõukogu sulgemise) mõju.
Eriti peaksime kaasa aitama vene keelt kõnelevate inimeste jaoks asendusena toimiva intellektuaalse ja kultuurielu tekkele. Me peaksime toetama õppe- ja teadusprogramme riikides, mis on Venemaalt kergesti ligipääsetavad: eriti Baltimaades ja Ukrainas. Peaksime propageerima Lääne publikule Vene teatrit, kino ja teisi režiimi tagakiusatud tegevusi.
See õõnestaks Kremli propagandat. Me ei tülitse venelastega, vaid nende valitsejatega, kes neid röövivad ja varjavad seda võõraviha ja militarismi taha.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
aga millist usku teenib on arusaamatu