Balti riigipeade ja USA presidendi Donald Trumpi ühisel pressikonverentsil eelmisel teisipäeval Valges Majas rääkis president Kersti Kaljulaid headuse teljest.
„Demokraatia, isikuvabadused ning õigusriigi põhimõtte austamine on kõigi meie riikide, aga ka kogu rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri nurgakivideks. Neid väärtusi peame me koos kaitsma, kus ja millal tahes need ohus on. Meie riigid on koos headuse teljel (axis of good),” ütles Kaljulaid.
Teatavasti on „headuse telg” tuletatud vastandina „kurjuse teljest”. Säärase fraasiga esines 29. jaanuaril 2002 esimest korda USA toonane president George W. Bush, nimetades kurjuse telje riikideks Iraaki, Iraani ja Põhja-Koread. Veidi enam kui aasta hiljem algas Iraagi sõda, mida toetas ka Eesti ja mis on seni jäänud ilmselt taasiseseisvusaja kõige vastuolulisemaks välispoliitiliseks otsuseks.
Juba siis, kurjuse telje kõne järel hakati president Bushi selle fraasi pärast kritiseerima. Kurjuse telg tähendab manihheistlikku maailmakäsitust, mille järgi on reaalsus kas valguse- või pimedusemaailm. Manihheism tuleb Mani nimest, tegemist oli selle aastatuhande esimestel sajanditel elanud filosoofiga, kes üritas välja arendada oma usuõpetust. Iraak, Iraan ja Põhja-Korea olid kurjad, mingeid varjundeid ei eksisteerinud.
Ometi on välispoliitika ja rahvusvahelised suhted täis nüansse, pooltoone ja halle alasid. Seetõttu on ka headuse telje väljakuulutamine samasugune manihheistlik akt, nagu seda oli kunagi kurjuse telje kasutamine aastakõnes. Keegi ei saa olla absoluutselt hea ega absoluutselt kuri. Headuse telje olemasolu viitaks ikkagi sellele, et kuskil on ka kurjuse telg.
Aga kus? Iraagiga on lood keerulised, aga ega teistegi kurjuse telje omaaegsed liikmed pole manihheistlikus plaanis ühemõtteliselt pimeduse rüütlid. Iraaniga on sõlmitud tuumalepe – seda, tõsi küll, tahab Trump vaidlustada, ja Põhja-Korea näitas oma avatumat külge Pyeongchangi taliolümpia ajal. Tagatipuks on headuse telje liige Trump avaldanud soovi kohtuda Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga. Pealegi ei välistanud Trump ka suhete paranemist Venemaaga, keda küll esialgsel kurjuse teljel polnud, kuid kes kindlasti seisab ka headuse teljest kaugel. Ja taas olemegi küsimuse ees, mida peaks mõtlema riikidest, kes ei mahu ei kurjuse ega headuse teljele.
Kas saba liputas koera? Ehk siis küsimus, kas Valge Maja ja teised Balti riigid olid enne teadlikud meie presidendi headuse telje plaanist? Loodetavasti jah, sest kui mitte, siis oleks ülimalt kummastav tõdeda, et ühe riigi president seab teisi riike ilma nende nõusolekuta mingile teljele. Muidugi on kõik kolm Balti riiki ja USA liitlased NATOs ja jagavad liidulepingu järgi samu väärtusi, aga kuskil pole kokku lepitud, et just nemad kuuluvad headuse teljele. Kas näiteks Prantsusmaa või Saksamaa ei võiks kuuluda headuse teljele?
Irvhammastele annab headuse telg nüüd tublisti tööd ja leiba. Eriti neile, kes päevast päeva Trumpi üle irvitavad ning tema säutsude ja väljaütlemiste peale uute naljadega esinevad. Aga kahtlemata ka Kremlile, kes pidevalt Balti riike ja USAd kritiseerivad. Võib vaid ette kujutada, kuidas Kremli propaganda vastandab süüdistusi natsismi heroiseerimises headuse teljega. Või saavad mingi imeliku teoga hakkama Läti või Leedu?
Arvasin, et headuse telg tuleb jutuks ka telesõus „SaturdayNightLive”. Trumpi kehastav Alec Baldwin tegigi Balti riikide ja Trumpi arvel nalja, kuid õnneks jäi headuse telg seekord puutumata.
Seega: kas seda headuse telge oli ikka väga vaja? Vist mitte, kardetavasti annab see pigem tagasilööke, kui on edulugu.
Kindlasti võttis Balti riigipeade kohtumine Trumpiga maha pingeid küsimuses, kuidas vaatab Trump Baltimaade kaitsele. USA ja Baltimaade ühisdeklaratsioon kinnitab kõikide raudkindlat pühendumust NATO artikkel viiele. USA lubadus saata siinsesse piirkonda jätkuvalt vägesid on positiivne areng ja võtab võibolla vähemaks ka Vene hirmu. Samuti kiitis Trump Baltimaid NATO-koorma täitmise eest. Võib arvata, et koormajagamine tuleb taas jutuks eelseisval NATO tippkohtumisel Brüsselis selle aasta juulis ja parem olla ses plaanis heas kirjas.
Väärtuspõhisus jääb Eesti välispoliitika nurgakiviks ka edaspidi. Ent see ei saa olla absoluutne. Ei ole olemas absoluutset väärtuspõhisust ega absoluutset Realpolitik’i. Kuskil tulevad alati sisse kokkulepped ja kompromissid. Headuse telg aga asetab meid absoluutselt väärtuspõhisesse maailma. See aga ei vasta meid ümbritsevale reaalsusele.
Kui see headuse telg võtab kätte ja pommitab mingite sotsiaalmeedias kõlanud väidete põhjal sõltumatut riiki ilma ÜRO mandaadita siis miks see see kurjuse telg ei või meiega samuti teha ??