Foto: Arvo Tarmula
Urmas Laht on kõva seakasvataja. Nii iseloomustas teda üks ettevõtja. Lahe firma OÜ Markilo oli 2010 Eesti kõige konkurentsivõimelisem põllumajandusettevõte. Vajangu farmis kasvatati ühe emise kohta aastas keskmiselt 29,9 põrsast. Laht ütles toona, et see on sama hea tulemus kui Taanis.
Kõvadel meestel on keeruline iseloom, sellepärast on Lahel ka palju vaenlasi. Aasta aega on Laht juhtinud üht poolsalajast komisjoni maaeluminister Tarmo Tamme juures. Tamm asutas jaanuaris 2017 põllumajanduse nõukoja. Maaeluministeeriumi kodulehelt selle tegevuse kohta märget ei leia. Sinna kuulub seitse inimest, kõik kõvad talupidajad ja maaelufunktsionäärid. Ave Haamer, Kalle Hamburg, Raul Rosenberg, Juhan Särgava, Raul Soodla, Indrek Klammer ja esimees Urmas Laht. Nende tasu on sümboolne, üks kaheksandik ministri nõuniku palgast ehk 2200 eurost. Laht saab esimehena kaks kaheksandikku. Nõukoda on sel aastal pidanud kaks istungit ja teinud ministrile terve rea ettepanekuid.
Tähtsaim, mis maaeluministeeriumil otsustada, on erinevad toetused. Summad pole ülemäära suured, mõnikümmend ja mõnisada tuhat ühele tootjale, aga sageli otsustab„peenraha”, mis majandusaasta aruande viimasele reale kasumina akumuleerub.
Postimees kirjutas sel nädalal ühe sissevaate põllumajandustoetuste määramisse. Artikkel rääkis, et Laht suutis mõne nädalaga toetusnumbrid muuta enda ja veel mõne farmeri jaoks soodsamaks. Kui reformierakondlase Urmas Kruuse ajal koostatud määruse kavandi järgi oleks Lahe ettevõte OÜ Markilo saanud ligi 80 000 eurot toetust, siis keskerakondlaste Martin Repinski ja Tarmo Tamme ajal kasvas see 100 000 euro võrra suuremaks.
Kui see nii on, siis on Laht kasutanud oma poliitilist mõjuvõimu ministeeriumis isiklikuks rikastumiseks. See on lubamatu tegevus. Kas see on kuritegu, seda ei tea, aga kindlasti on see midagi sellist, mille puhul tuleks küsida, kuidas see sündida sai. Miks Laht hoolimata toetuste enda kasuks ringikirjutamisest ikka veel mõjuka tegelasena ministrit nõustab?
Lahe juhitava nõukoja viimasel istungil eelmisel nädalal olid arutusel loomade heaolu nõuded. Protokollist selgub, et nõukoja liige Laht, aga ka koosolekule kutsutud ettevõtjad – seakasvatajad Olle Horm ja Kalmer Märtson – pole rahul sellega, kuidas veterinaarameti inspektorid tõlgendavad sigade heaolu nõudeid. Ministrile läks teele ettepanek, et nõuete arutamiseks tuleb kutsuda kokku koosolek. Ilmselt pole vaja lisada, et nimetatud nõuete leevendamine toob ettevõtjaile tulu.
Keskerakonna valitsus suhtub põllumajandusse märksa heldemalt kui Reformierakonna oma. Peaminister Andrus Ansip küll püüdis omal ajal Rahvaliidu lagunemise järel peremeheta jäänud põllumeeste hääli saada, aga siseriiklikku põllumajandustoetust, nn top-up’i, ei olnud Reformierakonna valitsused nõus taastama. Seda takistasid nii huvi- kui ka rahapuudus. Eelarve tasakaal oli tähtsam. Omaette küsimus on see, et kas Euroopa Liidu ühisest eelarvest heldeid toetusi saavad põllumehed vajavad veel täiendavat rahasüsti siseriiklikust eelarvest, kui seda peaaegu kõikidel elualadel niigi napib.
Siseriiklikke põllutoetusi jagatakse valemite alusel, mida saab igaks aastaks sobivaks timmida. Kõige õigemad inimesed seda tegema on loomulikult põllumehed ise. Ideaalis tähendab see seda, et toetusi saavad need, kes seda kõige rohkem vajavad. Samas on oht, et kõige kangem lobist räägib endale välja kõige soodsamad tingimused. Aga samuti on nii võimalik mõni vana vaenlane toetuseta jätta. Lahel neid paistab jätkuvat. Kõige kõvem seakasvataja ikkagi.
Kolumn on ilmunud eelmisel nädalal Postimehes.