Tammsaare 140, Rudolf Tobias 140, Konrad Mägi 140 – kõik maailmakultuuri suurkujud on juubilarid. Väike Eesti, kõigi kolme „muusa“ kodumaa, saab 100.
Tegelikult on see Eesti 100 ju pisut ümmardatult kokku rehkendatud, sest pool sajandit valitsesid eestlasi võõrvõimud – küll punased, pruunid, redispunased.
Nostalgia
Riikluse kolm tunnust: territoorium, rahvastik ja keel on püsinud seevastu 1000 aastat eestlase DNA kandjana ja rahvuskultuuri pinnasena. Neljas iseseisva riigi tunnus, sõltumatu võim, sai võimalikuks alles Tartu rahuga 1920 ja lõppes Eesti okupeerimisega NSVL poolt 1940.
Iseseisvus taastati 1992. Läbi nõukaaja poole sajandi on sõltumatu võimu küsimus siiski tõeselt seletatav: Eesti eksiilvalitsus USA-s ja hiidlasest suursaadik Ernst Jaakson olid riigi järjepidevuse kandjateks de jure. Tõsi, kes need eksiilvalitsuse mehed kõik olid, seda ei tea isegi vanema põlvkonna kodanikest enam paljud.
70+ põlvkondade noorusaeg ja suuremjagu tööelust möödus ENSV-s. Neile meenutab „seitsmes rahukevad“ pakisaatmisi Siberisse küüditatutele. Meenub ka kohtumisrõõm Siberist vabanenutega ja lein Gulagis surnutest; kuid tulid ka koolirõõmud ja armurõõmud. Sõnaga – elurõõm.
Nostalgilised meenutused ENSV-st pole seega „rahvavaenulikud“ ega pahatahtlikud. 50 aastat ENSV-d on rahva elu lugu ja tänased koolikontserdid vanade lauludega on isamaalisemad ühiskonnatunnid, kui õpikutes poole leheküljelised portreed Karotammest, Käbinist ja Vainost – kui peaküüditajast, või natsionalismi paljastajast rahvuskommunist, või lausvenestajast.
Selliste elu lugu ei maksagi meelde jätta, õnneks ei jäeta ka. Ja tänased äärmusrahvuslased pahemalt või paremalt võiksid seda teada, kui oma padupopulistlikke „igavese viha“ teooriaid kehtestada soovivad. Lapsevanemad koos lastega naudivad „kaunimate aastate“ meloodiaid, ja need poliittehnoloogiatele ei allu. Õnneks!
Noorusaeg oli-on-jääb paradiislikuks kogu perele. Nostalgia pole kommuihalus või muu äärmuspopulism. Nostalgia on üle aja kestmine ajalistes raamides – loodusnähtus, mida kõik kogevad, aga ei tunnista. Ja polegi oluline, sest igal oma nostalgia: kellele pätsu-aeg, saksa-aeg või ENSV. Kõik need „ajad“ oma rahvalike lauludega kokku annavadki juubelidaatumiks Eesti 100.
Enamlased ja kelamlased sellist tõde muidugi ei jaga. Ja käibki kähmlus oma väikese paradiisi Maarjamaa pärast, kus Peetrust paradiisi väraval enam pole ja koht vakantne: uskmatu Eesti rahvas ei suuda valida, kas pühitseda uksele Eesti Kongressi või Rahvarinde mehed.
Tegelikult vahet pole, kõik pliitikud on saamamehed, kes omakasu peale väljas. Nagu inimesed ikka, kui riigipirukas ja võim on parasjagu jagada. Teada värk – võim rikub.
Hiidlane ja diplomaat Vaino Väljas rääkis hiljuti ööülikoolis naljaloo: „ Poleks Karl Vaino mind Nikaraaguasse küüditanud, poleks mulle ka rahvusvahelist tuntust jagunud, et Arnold Rüütel Gorbatšovi ja NLKP poliitbüroo hammaste vahelt välja tirida…, enne, kui Jeltsin appi jõudis ja Eesti iseseisvust tunnistas.“
Hiiu nali?! Karl Vaino päästis iseseisvust! Aga ivaga nali. 16. novembril 1988 oli iseseisvusdeklaratsiooni uusaegne väljakuulutamise päev ENSV Ülemnõukogus. Rüütel pääses, aga algaski „kaos paradiisi äärel“ – võitlus Tõe pühitseja tiitlile: et kes olid taasiseseisvumise maletoojad – enamlased või kelamlased, konservatiivid või liberaalid, EKP või ERSP, Eesti Kongress või Rahvarinne või … või Rüütel või Savisaar või Kallas või Väljas?
Tõe paljusus ja moraal
Tõde on valikuline, kuid tõdede paljusus on kaotanud vajaduse olla aus. Äärmuslaste padupopulistlikud tõed pole tõesemad kui kommunismi ainutõde, mis plinkis ENSV-s kui virvatuli silmapiiril.
Vaba Eesti paradoks on, et oleme uskumatult vaene, ent ka üllatavalt rikas riik. Kui avada teatmeteosed või pingeread, siis oleme maailma rikkaima viiendiku ehk kuldse miljardi seas. Seejuures elab meil suhtelise ja absoluutse vaesuse piiril samuti üle viiendiku elanikkonnast, oleme idaeuroopalikult kõrge varandusliku kihistusega riik.
Ja samas kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja: laulame justkui nõiduses hosiannat enneolematult rikkale elujärjele ega kuule, et miski on rebenemas. „Ükskõik, kas uinume ise või laseme suigutada PR-ist, igatahes võime ärgates leida, et oleme oma Eesti lihtsalt kaotanud.“
Iseseisva riigi kolm tunnust – oma rahvastik, keel ja maa – on toonud kolm rinnet: võitluse rahvastiku, keele ja maa säilimise eest. Olgu võim siinjuures pealegi oma rahva teostada – vaba rahvas vabal maal, aga võitlus käib.
Eesti 100 polegi ainult juubeliaasta, vaid võib olla ka Eesti rahvastikuarvule pöördeline aasta, kui lihtsustame sisserännet ümberrahvastumise ohuni välja. Lakkamatu kähmlus keele rindel kehtestab, et küpsuskirjandi asemele seatud emakeele eksamil enam õigekirjavigu ei tohi arvestada.
Ja lõpuks on keeletu-meeletu vabadus löögi alla seadnud kogu Eesti maa. Rahvastiku ja keele „ülesostmisel“ võime rääkida moraalist ja kristlikust inimesearmastusest. Aga maa, isegi hingemaa, on täna ainult valuutavääringuis turuõiguse tuletis – omand, kus tõde pole rahva, vaid raha võim. Moraali DNA on aga alles, sest „maa tõe“ avastasid tänased noored ise.
Noorte manifestis on kirjutatud: „Eesti suurimaks väljakutseks on meie käitumine oma looduse ja maa suhtes. /…/ Eesmärgiks on elurikkuse säilitamine /…/ homme me enam rikutud elukeskkonda tagasi osta ei saa. /…/ Puhas Eesti on meie kingitus järgmistele põlvedele.“ Selline, loodame, on ka uue ajastu tõde ja moraal.
Üle aja kestmine ajalistes raamides
Praegusaja tõde on see, et aeg on oma tõe äraelanud. Valitsus ei suuda seda ise tunnistada, poliitikud ei taha?! See on kui vanadus ehk parlamendi reiting, mille moraali langust on valus, õudne, kohutav vaadata; kui ei oska vananeda.
Ajaga kaasas käimine ja aja mõistmine ongi keeruline kunst: Inimene vaatab aega enamasti bioloogilisest vaatepunktist, aga mingist hetkest ei taluda ta enam muutusi, kaob uudishimu. Konservatiivsuse olemus ehk siin peitubki. Uudishimu on nooruslikkuse saladus (!) – igihaljas tõde, aga raske järgida.
Eesti riik taastati rahvusriigina ja muutused on olnud väga kiired, tehnoloogias eriti. Ja muutunud on noorte arusaamad riigist, rahvuslusest, abielust ja suhtumine võõrvõimu, mis Eestit räsinud. Netiajastu informatsiooni paljususest on saanud isikupäratu protsess, milles elu küll kulgeb, kuid DNAd ei edastata. Väidetavalt pole DNAl ka emotsioone. Kuid on olemas seadused ja kirjutamata seadused, üldised käitumisjuhised ja reeglid, on etikett ja viisakus ja… on isamaatunne ja patriotism.
ELi hetkekriisid rahvussuhetes seda näitavad. Heaoluühiskond on kristliku paradiisiaia ilmlik analoog. Heaoluühiskonna tarbimiskihu aga kristlikke piiranguid tarbimisele ei kehtesta. Siit moraali vabadusega siduva nabanööri katkestused.
Vabadusest saab veelahe läänelike ja kristlike väärtuste vahel: lõpuks oleme nii vabad, et ei oska vabadusega paremat peale hakata, kui lollusi välja mõelda; patriotismi pole ollagi.
Saja-aastase Eesti Vabariigi tark, nooruslik ja isikupärane president Kersti Kaljulaid vastab põlvkonnavahetuse probleemile elutargalt: „Mida tähendab patriotism? Kas patriotism peab tegema vabaks või seadma piirid? Kas rahvuslus peab olema asi, mille nimel tuuakse ohvreid, või miski, mille üle saab olla põhiliselt uhke? Meil naistena on alati see küsimus, et kas peaksime muretsema, et Eestis oleks rahvastiku juurdekasv taastetasemel, või tohime meiegi nagu kõik haritud naised maailmas teha oma valiku vabalt? Kas ikka peaksime valima hästi paljude laste saamise kasuks, loobudes muudest elu ja maailma poolt pakutavatest võimalustest. /…/ Ma arvan, peame selle üle ausalt rääkima. Usun, et Eestimaa tühjaks ei jää.“ (Sirp, 9. veebruar 2018).
Loodan minagi, see jutt sobib kui kirss tordile Eesti 100. Elagu Eesti!
