Õiguskantsler pöördus kohalike omavalitsuste poole ajendatuna sellest, et mõned omavalitsused arvavad hooldekodutasu omaosaluse määramisel pensionäri sissetulekute hulka ka üksi elava pensionäri toetuse. Selline tõlgendus on aga väär.
Kutsun omavalitsusi üles täitma seadust nii, et pensionärid saaksid neile ette nähtud toetust kasutada täies ulatuses. Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on üldhooldekodus elavad pensionärid toetuse saamisel võrdses olukorras kõigi teiste üksi elavate pensionäridega. Hooldekodus elav pensionär maksab seal elamise eest, nii nagu kodus elav pensionär katab oma elamiskulud. Eelmisel aastal oli üksi elava pensionäri toetus 115 eurot. Selle toetusega soovis riik suurendada üksi elava eaka majanduslikku iseseisvust ja vähendada tema vaesust pensionäri elukohast sõltumata.
Vald või linn arvutab üldhooldekodus elava pensionäri majanduslikust olukorrast lähtudes välja tema omaosaluse ehk summa, mida inimene peab hooldekoduteenuse eest ise tasuma. Puudujääva summa peavad aitama maksta eaka sugulased, kes on seadusega kohustatud teda ülal pidama, või kohalik omavalitsus. Kohalikes omavalitsustes on paraku tavaks, et hooldekodutasu omaosaluse maksmiseks peetakse kinni kuni 95% inimese pensionist ja muust sissetulekust. Selle tulemusena jääb pensionäridele iga kuu mõni kuni mõnikümmend eurot nendeks kuludeks, mida hooldekodu teenus enamasti ei sisalda. See raha kulub tihtipeale prillide ja retseptiravimite ostmiseks, samuti vajalikele tervishoiuteenustele (nt hambaravi ja füsioteraapia), mida haigekassa täielikult ei kompenseeri.
Niisuguste kulude katmiseks saaks hooldekodus elav eakas kasutada üksi elava pensionäri toetust. Paraku on mõned omavalitsused arvestanud üksi elava pensionäri toetuse eaka kõigi muude sissetulekute hulka, mille järgi hinnatakse tema majanduslikku olukorda ja määratakse hooldekodutasu omaosalus. Nii jäävad hooldekodus üksi elavad eakad ilma neile seadusega ette nähtud lisasissetulekust, mida nad saaksid kasutada näiteks ravimite ostmiseks, prillide soetamiseks või hambaraviks.
Kui üksi elava pensionäri toetus arvestatakse hooldekoduteenuse eest makstava omaosaluse hulka, vähendab see kohalike omavalitsuste rahalist koormust. See aga ei ole pensionärile antava toetuse eesmärk. Riigikogu nägi üksi elava pensionäri toetuse ette vaesust vähendava meetmena ning seda ei arvata ka toimetulekutoetuse määramisel inimese sissetulekute hulka. Järelikult ei ole õige ega seaduslik kasutada seda raha kohaliku omavalitsuse kulude vähendamiseks.
Üksi elavad pensionärid peavad saama toetust täies ulatuses ja sellelt ei tohi kinni pidada muu hulgas ka hooldekodutasu. Vastasel korral ei paranda toetus hooldekodus elavate pensionäride, vaid kohalike omavalitsuste majanduslikku olukorda.
Loodan, et see selgitus aitab korrastada kohaliku omavalitsuse, üldhooldekodu ja selle elanike vahel toimivat arveldamise korda.
Ülle Madise, õiguskantsler