Tänane Eesti Päevaleht kirjutab üheksa aastat Lihula gümnaasiumis koolikiusamise all kannatanud Freddy Pajumetsast, kes avalikustas oma loo tänavu 1. sept oma FB-lehel. Freddy õpib nüüd Kuressaare ametikoolis kujundaja-stilistiks ja on alustamas modellikarjääri. Aastaid kestnud kiusamisest julges ta rääkida alles pärast Lihula koolist lahkumist. Freddy Pajumets kinnitas Lääne Elule, et ei rääkinud kiusamisest üheksa aastat tõepoolest mitte kellelegi. Lihula gümnaasiumis õppis ta põhikooli lõpuni, aastatel 2007–2016.
Lihula gümnaasiumi direktor Janar Sõber ütles Lääne Elule, et Lihula koolis on lapsed hoitud ja kiusamine hukka mõistetud.
„Kui ma satuksin tagasi sellesse aega, mida Freddy kirjeldab, siis ei oskaks ma midagi teisiti teha. Ma ei oska aidata, kui ma ei tea, et laps on hädas. Freddy oleks pidanud tulema ja ütlema, et teda kiusatakse. Mina nägin olukorda, nagu sellel paista lasti. Mulle ei meenu mitte ühegi kiusamisjuhtumit. Ma ei näinud teda kordagi nutmas,” ütles Sõber.
Sõber lisas, et ta ei saa vaadata koolis iga õpilast nagu potentsiaalset kiusatut.
„Kui mul info puudub, siis ma ei saa aidata,” kordas Sõber.
Freddi Pajumetsa FB-postitust kiusamisest Lihula koolis oli ta lugenud juba varem, enne seda kui Eesti Päevaleht hakkas loo vastu huvi tundma. Freddy lugu tuli Sõbrale suure üllatusena.
„Lugesin selle postituse läbi ja mõtlesin, et kõigil teistsugustel lastel on igaühel oma lugu. Mina ei saa vastutada kõikide oma õpilaste mõtteavalduste ja kirjapanekute eest, aga kindlasti ei ole minu asi neid hukka mõista,” ütles Sõber.
Sõber, kes oli Freddy kiusamise ajal veel kehalise kasvatuse õpetaja, mitte direktor, tunnistas, et Freddy oli „teistsugune” laps, keda potentsiaalselt võidakse kiusata.
„Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma seda ei näinud. Aimasin, et võib olla oht, et teda hakatakse kiusama, aga ma ei märganud mitte kordagi, et teda kiusatakse. Mitte kordagi. Aga see, et sa märkad, et on kiusamise oht, see on selline sisetunne. Õpetajana sa juba kogemuse pealt tead, keda võidakse kiusama hakata, ja hoiad silma peal,” ütles Sõber.
Sõbra sõnul oli Freddy just selline „teistsugune” laps – näiteks sai ta tüdrukutega hästi läbi, poistega nii väga ei sõbrunenud. Freddy Pajumets ise tunnistas, et üritas vältida kehalise kasvatuse tunde, sest just riietusruumis muutus kiusamine talumatuks.
Tekib küsimus, kas Sõber kehalise kasvatuse õpetajana sellest midagi ei teadnud.
„Kui õpetaja riietusruumi satub, ega siis keegi kiusa, ja ega õpetajal ole ka aega riietusruumis veeta,” ütles Sõber.
Sõber kinnitas korduvalt, et ei märganud, et poissi oleks kiusatud.
„Tema mõtteid ma muidugi lugeda ei osanud,” ütles Sõber. „Kurb, et Eesti Päevalehe ajakirjanik ei rääkinud Freddy klassikaaslastega. Ma olen selle klassi rsti-põiki läbi mõelnud. Selles klassis oli palju neid, kes teda toetasid, viis-kuus tüdrukut kindlasti.”
Sõber tunnistas, et Lihula gümnaasiumis on ette tulnud internetikiusamist, kus tüdrukute kambad omavahel arveid klaarivad.
„Viimane suurem juhtum oli vist poolteist aastat tagasi,” ütles Sõber.
Koolikiusamise vastu aitab Sõbra sõnul huvitegevus – huviringid, kontserdid, väljasõidud, klassiõhtud, trennid, kus sarnaste huvidega lapsed saavad ja tegutseda. „Ühised huvid ja ühine tegutsemine liidab, ja seda me oleme oma koolis ka pakkunud,” ütles Sõber.
Sõber kirjeldas mõnda kiusamisjuhtumit – löömist või raha pommimist, millest ta on teada saanud, sest kiusatu ise või mõni teine laps on tulnud talle sellest rääkima.
„Sel juhul oleme alati sekkunud. Rääkinud kiusajaga, tema vanematega, klassiga,” ütles Sõber. „Aga Eesti Päevalehe artikli valguses – kui Freddy tunneb nii, nagu ta tunneb, siis on tal selleks õigus. Järelikult oleme teinud vigu. Järelikult ei ole me saanud hakkama.
