2013. aasta veebruaris ajasid Salevere kandis koerad tihedasse kadastikku veidra eluka – šaakali. Neli ja pool aastat hiljem ei hämmasta šaakalite olemasolu vähemalt Läänemaal enam kedagi ja pole ka ime.
Doonau deltaaladel kutsutakse šaakalit roostikuhundiks, mis seletab hästi šaakalite Matsalu-lembust. Matsalu lahe ümbrus on Euroopa üks suurimaid roostikke, šaakalid on seal hästi kodunenud ja muutunud lambakasvatajaile tõeliseks nuhtluseks.
2016. aastal täheldasid ulukiuurijad šaakalite arvukuse kasvu, mis jõudis tänavu käegakatsutava tulemuseni: Ridala vallas on suvega maha murtud üle 200 lamba, nii tallesid kui ka täiskasvanud loomi.
Šaakalite arvukust ei reguleeri märkimisväärselt ka jaht, sest šaakalid on äärmiselt ettevaatlikud, kavalad ja targad loomad. Talunikud vannuvad tulist kurja ja neil on õigus. Kui karja käib laastamas karu, hunt või ilves, maksab riik selle eest kompensatsiooni. Šaakali murtud lamba eest ei saa talunik aga sentigi. See omakorda tekitab seisu, et keegi täpselt ei teagi, kui palju kahju šaakalid teevad. Talunikul pole mingit põhjust teada anda, et šaakal on lamba murdnud. Esiteks raiskab see aega, teiseks – milleks jahmerdada, kui nagunii kasu ei ole.
Siiski oleks hädavajalik igast murdmisest teada anda, sest see annab šaakalite hulga ja käitumise kohta teavet. Praegu on statistika ja tegelikkuse vahel suured käärid. Keskkonnaagentuur teab, et Lääne- ja Pärnumaal kokku on murtud alla kümne lamba, ainuüksi Ridala vallas aga on tegelikult suve jooksul murtud üle kahesaja. Isegi kui kõik ei ole šaakalite töö, pole nende murtud lambaid kindlasti alla kümne. Šaakalikahju kompenseerimisest oleks kasu nii talumeestele kui ka laiemas plaanis: teadlased saaksid neist rohkem teada.
