Kes meist ei oleks mõnelt riigikogu või omavalitsuse volikogu liikmelt kuulnud, et nende tööd ei saa välispidiste parameetrite järgi mõõta. Enamik Haapsalu volikogu praegusi liikmeid on istungitel olnud põhjendamatult apaatsed. Mõni ei võta istungitel sõna, teine ei käi isegi kohapeal. Seda ei saa öelda Merle Mäesalu ega Ingrid Danilovi kohta, kes olid opositsioonis olnud IRLi nimekirja eestkõnelejad. Mäesalu üksi on esitanud rohkem kui kolmandiku kõikidest küsimustest ja arupärimistest. Aga juba näiteks sotsiaaldemokraatide liidri Valdo Maisalu 17 sõnavõttu näitab, et ta teeb suu lahti enam-vähem igal kolmandal istungil. Kas opositsioon oli vahepeal kõigega nõus?
Jutu, et koalitsiooniliikmeil ei olegi volikogus enam midagi küsida, lükkab ümber riigikokku läinud keskerakondlane Jaanus Karilaid. Tema puhul võis vahel lausa veider tunduda, kuidas ta proovis linnapeal tooli alt ära tõmmata, tõstes volikogus üles mingi teema, mille oleks saanud Urmas Suklesega kahekesi selgeks rääkida. Elukutseline rahvaesindaja otsib tähelepanu ja mängib poliitmänge, võib selle kohta öelda. Aga see näitab ka Karilaiu soovi volikogu istungil oma ideid tutvustada ja mõtteile toetust otsida. See muide ongi poliitika. Haapsalu on piisavalt suur linn, et volikogu võiks koosneda poliitikuist. Tegusad asjatundjad sobivad kuhugi vallamajja paremini.
Volikogu liige ei või vaikida. Kuidas peaks oma kodanikukohust täitma valija, kui volikogu töö ei ole nähtav, kui ta ei kuule saadiku häält? Parteijoon parteijooneks – kas inimene, kellel ei ole nelja aasta jooksul ühtegi algatust välja pakkuda ega ühtegi küsimust esitada, peaks uuesti valitud saama? Lääne Elu meelest peaks ruumi tegema poliitikuile, kel on mõtteid ja tahtmist midagi öelda, kelles peitub soov olla midagi enamat käetõstjast.
