Galerist Agur Kruusing ning kunstnikud Anna Mari Liivrand ja Kati Saarits oma näituse „Merevaik” avamisel. Foto: Arvo Tarmula
Haapsalu linnagaleriis näituse avanud noored kunstnikud Kati Saarits ja Anna Mari Liivrand on inspiratsiooni saanud merevaigust ja seda nime kannab ka nende teine ühisnäitus.
„Merevaik” on omamoodi jätk noorte kunstnike mullusele esimesele ühisnäitusele „Kassikuld”. Kui „Kassikuld” tegeles kunstnike sõnul pealispindsuse ja -kaudsusega, siis „Merevaigu” aineks on merevaik turismiäris ning rahvakunstis. Näituse kontseptuaalseks raamistuseks on suveniirindus ja suveniiripoodide esteetika, käsitöönduslikud praktikad ja kogumise traditsioonid. „Merevaik sobib Haapsallu eriti toredalt, sest merevaigu all tuleb esimesena meelde kuurort või suvitamine või turismindus,” selgitas Kati Saarits.
Kati Saaritsalt on näitusel skulpturaalsed vormid ja video, Anna Mari Liivrannalt valatud tilgad ja segatehnikas joonistused.
Skulpturaalsed vormid saab Saaritsa sõnul jagada kaheks komplektiks. Neist esimene – kootud ja teksariidest tärgeldatud vormid – seostub käsitöötehnikate ja meediumite edasiviimisega. Teise komplekti aga moodustavad betoonkujud. Kokku moodustub neist omanäoline aiaskulptuuride komplekt.
„Viimasel ajal on mind väga huvitanud klassikalise skulptuuri väljundid tänapäeval,” rääkis Saarits. Tema sõnul tehakse küll monumente ja linnaruumis olulisi skulptuure, kuid aiaskulptuuri või aiahoidjat kohtab harva ja kui kohtab, on need pigem vanad. „Aiaskulptuur on üsna kaduv nähtus,” ütles ta.
Saarits ütles, et on suvel sattunud mõne pargiskulptuuri peale, mis on teda väga puudutanud. Kunstniku sõnul huvitab teda eriti skulptuuride vormiline pool, see, kuidas nad vett koguvad ja hoiavad. Sellepärast on temagi töödes põhirõhk vormil – ta otsib õõnsusi, soppe, veekogumise kohti ja võimalusi. „Iial ei saa ette mõelda, kas sinna hakkab midagi koguma või mitte.”
Anna Mari Liivrand on oma loomingus keskendunud merevaigule kui materjalile. See ei tähenda, et näitusel näeks merevaigust esemeid. Kunstnikku huvitab pigem settimise ja tardumise protsess. „Vaik, millest tilgad on valatud, toimib üsna sarnaselt merevaiguga – tardub ja kivineb,” selgitas Liivrand. Ta lisas, et nii nagu satub puuvaik merre ja kivistub tilgaks ning pärast enam ei muutu, on ka tema loodud tilkadega näitusesaalis tekkinud ajamoment, kus kõik on justkui seisma jäänud ja midagi edasi ei sünni.
Settimise teemat kannavad Liivranna sõnul ka eksponeeritud kihilised segatehnikas joonistused. „Kõige taga on värvimängud, ees tardunud olukorrad ja esiplaanil vitraažtehnikas eri klaasidest kokku pandud klaas – eri kihid oleks nagu settinud kokku üheks objektiks,” selgitas kunstnik.
Näitus „Merevaik” jääb Haapsalu linnagaleriis avatuks 1. oktoobrini.