Nädal tagasi pühapäeval oli viimane võimalus praegust linnusemuuseumi külastada, edasi toimetavad seal arheoloogid ja ehitajad. Foto: Arvo Tarmula
Haapsalu piiskopilinnuse muuseumi väravate sulgemine 20. augusti õhtul erines tavapärasest, sest kahe aasta pärast, kui need taas külastajaile avatakse, ootab ees juba hoopis teistsugune linnusemuuseum.
„Üks etapp sai läbi,” tõdes linnusemuuseumi haldusjuht Marika Peberg, kui ta veidi pärast kella kuut õhtul väikese linnuse väravad väljastpoolt kinni pani.
Nüüd algavad väikeses linnuses arheoloogilised kaevamised ja neile järgnevad kapitaalsed ehitustööd. Kui kõik läheb plaanipäraselt, avab 2019. aasta kevadel väikeses linnuses uksed keskajakeskus.
Viimased külastajad
Alles paar tundi enne muuseumi sulgemist ei paistnud kuskilt välja, et praegusel kujul töötab muuseum viimaseid tunde. Piletimüüja Tiiu Palm istus väravaputkas, valmis viimastele külastajatele pileteid müüma, kohvikus müüsid Triin Vilipuu ja Monika Ellam viimaseid kohvisid-jäätiseid.
Külastajaid jagus linnusemuuseumi viimastele tundidele – siseruumidest valgus muuseumiõuele laiali just ekskursiooni lõpetanud turismirühm, samuti liikusid ringi eesti, soome ja läti keelt kõnelevad seltskonnad, kontserdiks valmistuvad koorilauljad olid koha sisse võtnud terrassikohvikus.
Pebergi sõnul on viimased aastad jäänud silma just sellega, et välisturistid on asendunud siseturistidega. „Vanasti hakkasid pärast jaanipäeva liikuma soome pered, nüüd on nad asendunud eestlastega,” ütles ta.
Viimaste külastajatena astusid kella 17.30 paiku üle muuseumiläve kaks noormeest. „Märjamaalt,” ütlesid nad ise. Nad rääkisid, et on mitmel korral mõelnud linnusemuuseumi tulla, kuid alati jäänud kinniste väravate taha. Nüüd siis avanes viimane võimalus muuseumile pilk heita, enne kui see ajalukku kaob.
Pool tundi enne kella kuut algasid ettevalmistused sulgemiseks. Värav tõmmati kinni – kes sees, see sees ja rohkem ei saa.
Vilipuu ja Ellam asusid kohvikukraami kokku pakkima. „Natuke kahju on ka,” tunnistas Ellam, kelle sõnul oli linnus hea töökeskkond ja külastajad ka toredad.
Põlve otsas tehtud ekspositsioon
Kui viimased külastajad olid lahkunud, tegi Peberg muuseumiruumides tiiru, et tuled kustutada ja kontrollida, et keegi juhtumisi keldrisse ei jääks.
„Nüüd saab üks ajastu otsa,” ütles Peberg praegusele ekspositsioonile nostalgilist pilku heites. Esimene ekspositsioon, mis mahtus kahte köetavasse ruumi kiriku kõrval, avati 1996. aasta suve hakul. Selle koostas toona Läänemaa muuseumi teadurina töötanud Ülla Paras. Algsest ekspositsioonist kuni lõpuni sai muuseumis imetleda 15.–16. sajandi relvi, mis kuningatoaks kutsutud ruumi põranda alt välja tulid.
Aasta-aastalt laienes ekspositsioon teistessegi ruumidesse ja keldrisse – lisandusid alkeemialaboratoorium, hospidal, toomkooliruum, Valge Daami vangla, raidkivisaal jm. Oli ka aeg, mil müüride vahel tegi tööd sepp.
Üle kümne aasta muuseumis töötanud Pebergi sõnul tuli ekspositsiooni uuendamisel kasutada palju fantaasiat ja leidlikkust, sest suurte ja kallite asjade tegemiseks nappis raha. Samuti tuli arvestada kütmata ruumide suure niiskusega. Palju asju tehti põlve otsas, kasutades ära kaltsukaist ostetud või kusagilt mujalt saadud kraami. „Ajaloolased võisid selle kõige peale küll nina kirtsutada, aga asjad, mis Ülla [Paras] välja mõtles, toimisid külastajate peal,” ütles Peberg.
Pakkimine, kaevamised ja remont
Nüüd on linnusemuuseumis pakkimise aeg.
Piiskopilinnuse perenaise Kaire Toominga sõnul ootab eksponaate erisugune saatus – osa leidis kaks nädalat tagasi peetud oksjonil uue omaniku, osa läheb muuseumi fondi, osa paigutatakse linnuse muudesse osadesse laiali. „Väärtuslikumad asjad viime ikka luku ja riivi taha,” sõnas ta.
Tooming lisas, et stendide saatus on veel lahtine: „Uues ekspositsioonis me neid ei kasuta, aga loodame, et need on veel kellelegi kasulikud.”
Peagi alustavad väikese linnuse värava juures tööd arheoloogid, et enne külmade tulekut uurida läbi tulevase sissepääsupaviljoni asukoht. Tooming ütles, et senised proovisurfid näitasid seal olevat Liivi sõja eelset ehk 16. sajandi teise poole varingukihti. „Surfide tegemine on nagu lukuaugust piilumine: näed seda, mis august paistab, aga kõrval võib olla midagi hoopis põnevamat,” kirjeldas ta.
11. septembril lõpeb linnuse ehitushange ja Tooming lootis, et ehk õnnestub hiljemalt oktoobri alguses ehitajaga leping sõlmida. Küsimusele, kas võib 2019. aasta kevadel oodata uue keskuse avapidu, vastas Tooming, et enne ehituslepingu sõlmimist ei julge midagi lubada. „Ehitushange on kõige suurem küsimärk, ei taha veksleid välja käia.”
Ehitusajaks jääb suur linnus külastajaile avatuks, nagu on seni olnud, ning arutatakse ka seda, kuidas võimaldada suvehooajal turistidele ligipääsu toomkirikule.
Oksjoniga koguti 3000 eurot
Nädal enne sulgemist oli Haapsalu linnusemuuseumis oksjon, kus leidsid uue omaniku linnusemuuseumi ekspositsioonis olnud raudrüüd, massiivsed uksed ja ka piletimüügikiosk.
„Oksjoniga jäime väga rahule, hästi mõnus meeleolu oli,” kiitis piiskopilinnuse perenaine Kaire Tooming. Esemete müügist koguti 3015 eurot, mida kasutatakse suure linnuse lõunavärava varingu kõrvaldamiseks. „Sellega saame teha suure jupi müüri,” lisas ta.
Kõige suurem pakkumus oli raudrüüde peale. 30eurose alghinnaga müüki pandud raudmeestest üks osteti ära veidi enam ja teine veidi vähem kui tuhande euroga. Raudmehed, kõrge seljatoega tool ja muuseumi peauks lähevad nüüd Koluvere lossi. Uue omaniku leidsid ka piletikiosk, millest saab ühe noorpaari aiamajake, ja häbipost.
Mõni ese siiski uut omanikku veel leidnud ei ole. Nii jäid suuremaist asjust müümata väikese linnuse sepisväravad ning väiksemaist mõned kirstud ja lauad.
Kaire Toominga sõnul otsustati oksjon korraldada sellepärast, et muuseumile mittevajalikke asju mitte lihtsalt ära visata või kuhugi seisma jätta.
