See Läänemaa, mis tekib tänavu 15. oktoobril, sai tegelikult alguse 20 aastat tagasi. 1997. aastal esitasid ministrid Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare haldusreformi teesid, mis nende hinnangul võimaldanuks riigivalitsemise kulusid vähendada kuni poole miljardi krooni võrra. 2000. aasta juulis otsustas valitsus koostada haldusreformi strateegilise plaani. Kolm aastat hiljem, 2013. aastal liitusid Läänemaal vabatahtlikult Lääne-Nigulaks Oru, Risti ja Taebla vald. Esialgu olid plaanid küll suuremad, aga ei tulnud välja. Esimesena lahkus läbirääkijate seast Haapsalu, hiljem riburada pidi teised Põhja-Läänemaa vallad.
Ühinemine ei olnud õieti kellelegi meelepärane, ja kaua ning kaunikesti ette valmistatud haldureformi kiuste loodeti salamahti, et ehk läheb mööda. Paraku ei läinud. Risti-põiki läbirääkimiste tagajärjel on meil sügisest vallasuurune maakond, mitte maakonnasuurune vald, nagu samuti oleks võinud juhtuda.
Kuidas see siis ikkagi nii läks? Ühest küljest võib öelda, et midagi muud ei jäänudki üle. Üks asi lihtsalt viis teiseni. Mullu 1. juulil jõustunud haldusreformi seadus andis ette väga kindlad piirid – vähemalt 5000 elanikku. Ühtäkki olid vallajuhid seisus, kus nad liitsid ja lahutasid, milliste võimalike naabritega üldse oleks võimalik 5000 elanikku kokku saada. Eesmärgiks sai arv, mitte sisu. Liitmise-lahutamise tulemus on üks linn, mis tegelikult ei ole linn, üks saar ja üks vald. Teine võimalik vald otsustas end arvata Pärnumaa koosseisu.
Teisest küljest, kui haldusreformi tehti 20 aastat, kas siis tõesti ei olnud võimalik teha seda paremini? Praeguse tulemuse peale kehitab enamik vallajuhte õlgu, et neil tingimustel parim, kui mitte ainuke võimalus. Esialgu tundub küll, et ütlus „kaua tehtud kaunikene” seekord paika ei pea. Reformil on ikka väga mõru maik man.
nõus eelmistega, sellega et maakond väheneb kaotab ka Haapsalu.Tundub, et kusagil on suure pildi nägemisega probleeme.
peaasi, et pärnu mk võidab
Mis on maakonna mõte? Kas maakond parandab kuidagi kellegi elu? Rohkem nagu pseudoprobleem. Kui Lihula ja Virtsu inimesed tunnevad end uues olukorras paremini, siis on ju kõik hästi.
Seda, kes ja kuidas ennast tunneb, peaks nende inimeste käest kõigepealt küsima. Lihula ja Hanila pandi lihtsalt sundseisu. Valikuid ju ei olnud. Ja maakond tähendab seda, et riik on maakonnakeskuses teatud teenustega olemas. Haapsalu mäng võib lõppeda lihtsalt sellega, et mingil hetkel ta ei ole enam maakonnalinn.
Linnas ei ole hinnatud aastaid tagamaade tähtsust. Koostöö naaberomavalitsustel on 0. Vabal valikul ja “kitsa teki oludes” oli iga omavalitsuse ülesanne leida parim võimalik kooslus.
Tulemus on käes- võtke või jätke!
Kes on süüdi? Maavanem? Mina nii ei arva. Peeglisse tuleb paljudel vaadata.
Peaasi,kui edasi hästi läheb.
Hästi? Et nagu lootuse mõttes?
Kahjuks pean sind kurvastama. “Planeerijad” pidasid soovituslikuks 10 000 elanikuga haldusüksusi, see 5000 on pigem – “saavad hakkama”- ehk minimaalne elanikkonna suurus. Rääkimata sellest, et see on sisust hoolimatu
“tambovi koefitsent”. Aga ära kurvasta, kellelgi läheb kindlasti hästi, nii praegu kui ka edaspidi!