2

Loomaarsti märkmed: elektrijänese kasvatamine

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Ann Mari Anupõld (urmas lauri)

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Need sõnad iseloomustavad, kuidas paljud asjad meie maailmas tänapäeval arenevad, sealhulgas loomade aretus. Olgu need sporthobused või -koerad, nende oskusi ja andeid üritatakse paaride valikul uutesse põlvkondadesse edasi anda ja võimendada. Andekaist normaalseist loomadest saavad ühel hetkel tõelised töömasinad, kel justkui ei paistagi stoppnuppu olevat. Hobused, kelle 1,40 m hüppevõimet peeti vanasti juba väga heaks tulemuseks, peavad tänapäeval hüppama vähemalt 1.60. Agility koerad aga jooksevad nüüd juba nii kiiresti, et vaevalt neid mõni kaameragi õieti pildile saab.

Agility on koeraspordiala, kus peab koer läbima kuni 30 takistusest koosneva raja. Takistusi on mitmesuguseid. On nii tunneleid, hüppeid, slaalomeid kui ka poome. Koer peab kuuletuma vaid inimese häälele ja käega antud juhistele. Kasutada ei tohi ühtegi rihma ega muud abivahendit. Aeglasemate koertega jõuab koerajuht kaasa joosta. Tõesti headel tiimidel võib aga koer olla omanikust küllalt kaugel ning reageerib ka kõige väiksemaile inimese kehahoiaku muudatustele ja hääle märguannetele. Koer ise võib olla seejuures nii väle, et ainult sabaots vilksatab, kui ta ühelt tõkkelt tuleb ning järgmise poole edasi sööstab.

Sellised hüperaktiivsed koerad ei pruugi aga olla enam tavakasutajaile käsitletavad ning sobivad ainult veel professionaalsete treenerite ja sportlaste hoole alla. Tavaliste kodukoertena võib neil kiiresti kannatus katkeda ning nad hakkavad üleliigse energia vallandamiseks uusi lahendusi otsima.

Borderkollid ehk inglise karjakoerad on üks suurepärane näide sellise aretustöö tulemusest. Nad on väga kiire õppimisvõimega ja üüratult töökad koerad. Seetõttu kasutatakse neid ka enamikul koeraspordialadel ja neid aretatakse sihikindlalt aina võimekamaks. Agility treeninguis osalesin kunagi mõnda aega minagi oma väikese vana krantsiga. Kuigi me etteasted olid üldjuhul venivad ning mugavad, ei pidanud ma vähemasti oma koeraga maid ega päid jagama. Meie kõige värvikam trennikaaslane oli aga kindlasti üks keskealine vähe tüsedama kehaehitusega proua, kes oli endale arusaamatuil põhjustel hankinud ehtsa tööliini borderkolli nimega Roi. 18 kilo puhast lihast ja luud ning mõistus, mis oli omaniku plaanidest alati vähemalt kaks sammu ees. Minu laisa krantsiga võrreldes oli see koer küll tõeline Porsche, kuid paraku ajas omanik alatihti pedaalid segamini. Roi käitumine vihjas juba rihma otsas tõsisemaile ärevushäiretele. Üles-alla karates koer muudkui klähvis ja lärmas, nii mis jaksas. Ükski teine koer ei tohtinud sel ajal temast mööduda, sest kogu oma elevuses võis Roi teistele lihtsalt kallale tungida. Asi läks aga alles tõesti põnevaks hetkel, mil koer rihma otsast valla päästeti ning ta pidi hakkama omaniku juhendusel rada läbima. Juba enne, kui omanik jõudis esimese viipe teha, oli Roi sööstnud üle viie takistuse, slaalomi pikali jooksnud, omanikust möödudes teda kõvasti säärest naksanud, tunneli juures jalga tõstnud ning siis edasi tormanud. Osal juhtudel hüppas ta lausa aedikust välja ning läks teiste koertega tüli norima. Pärast poolt aastat nurjunud õpetusi andis meie treener lõpuks alla ning palus Roil ja tema omanikul jätkata eratreeneri juures. Mis neist hiljem sai, ei oska ma öelda. See ei oleks aga esimene ülivõimekas koer, kes varjupaika satub, kui omanik ei ole enam suuteline teda käsitlema. Osal puhkudel hakkavad sellised igavlevad koerad näiteks perekonna lapsi karjatama või lihtsalt süstemaatiliselt kogu majapidamist hävitama. Seega peab sportkoera ostmine olema alati väga põhjalikult läbi mõeldud ning vastama koerajuhi oskustele.

Eelmisel nädalal oli mul ka kliinikus üks lustakas hüperaktiivne patsient. Nimelt oli tegemist ei kellegi muu kui püsimatu bokseriga, kes kogu oma mänguhoos oli suutnud sirge seljaga joosta läbi klaaskasvuhoone seina. Oli ju vaja ometi kiiresti saada teisele poole, et sõbraga edasi mängida. Õnneks oli omanik saanud üsna kähku avada kasvuhoone ukse, sest ega adrenaliin ju valu läbi lase ning ilmselt oleks koer vastasel juhul ka teisest seinast läbi kapanud. Asjaolusid arvestades oli koer aga isegi veel kergelt pääsenud. Esijalgadel olid väiksemad lõikehaavad ning keeleots oli lõhki. Eks ta soovinud ka moekat sisalikukeelt, millest pidi ta minu abiga paraku taas loobuma. Nina oli tal juba enne kokkupõrget lömmis.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tore
Tore

lugemine. Aitäh, Ann Mari! ????

sorts
sorts

järjekordne hea lugu!

kõikse peamine mu arust see,et inimesed võtku koerad,kellest nende MÕISTUS üle oleks. sageli on koera mõistus üle omaniku omast…

wpDiscuz