Tallinn. Reede hommik. Kirevad triibulised seelikud on pealinna vallutanud ja muutnud ähvardavalt halli taevaga argipäeva elavamaks. Need seelikud liiguvad tuhandete noorte rahvatantsijate seljas ühes suunas, Kalevi staadioni poole.
Teiste seas vooglevad ka seitsme Noarootsi gümnaasiumi tüdruku seelikud.
Kohe algab viimane proov enne peaproovi, mis Nuckö Folkdansi tantsijate sõnul on ikkagi juba nagu päris etendus. „Keegi ei hüüa seal enam „Stopp!”,” seletab rühma juhendaja Tiiu Tulvik.
Kohtume noorte tantsijatega – kokku seitse paari – vahetult enne viimast proovi ja jalutame ööbimiskohast Uuest Maailmast staadionile. Või õigemini jalutame ja sõidame trammiga. „Mõtlesime, et kui Tallinnas, siis juba,” muigab Tulvik ja selgub, et ühel noormehel on see esimene kord trammiga sõita.
„Parem kui buss,” kiidab Raido.
Trammisõit pole aga pooltki nii võimas, kui on see tunne, mida noored tantsuplatsil kogevad. Sellele on eelnenud kõva töö. „Proove oleme teinud väga palju,” räägib Grete, kes on rahvatantsu tantsinud juba kümmekond aastat. Tantsupeo proovid on kestnud teisipäevast peale, iga päev üheksast üheksani. Pärast esimest proovipäeva suutsid noored mõelda vaid sellest, et saaks pikali visata. Ühe kingapaari pidi Grete juba ära viskama – suurest harjutamisest tuli sellele auk talda.
„Aga kui platsile jõuad, siis tulevad ka emotsioonid,” alustab Kaspar mõtet, mille Kevin lõpetab: „Telekast olen näinud, kuidas kõik tantsivad koos, ja nüüd saadki ise olla osa sellest.”
Mõlemad poisid on peol esimest korda. Tegelikult on peaaegu terve rühm tantsupeol esimest korda – 14 õpilasest lausa kümme. Neist omakorda viis on rahvatantsu tantsinud vaid aasta. Kõik nendivad: tundub, et tuleb see tantsimine välja küll, sest tantsuplatsil pole veel keegi noomida saanud. „Kui keegi paneb laulukaare all suu kinni, siis seda pole näha, aga kui sa tantsupeol ei tantsi, näevad kohe kõik,” räägib Tulvik.
„Liigijuhile on ülevalt tribüünilt kõik hästi näha. Ei taha, et Helena (noorterühmade liigijuht – K. S.) sinu nime hüüaks,” muigab Kaili Saaremaalt. „Aga me oleme nii palju juba harjutanud, et meil ei saagi sassi minna!” teatab Grete.
Kuigi tantsud on selged, tuleb pingelangus ikkagi alles pärast esimest etendust, arvavad noored. Reede hommikul nad ärevust aga välja ei näita. Staadioni poole jalutades võtavad nad üles hoopis kooli hümni viisijupi ja loodavad, et ehk saab tantsida ilma vihmata. „Meil on tantse, kus peab jooksma ja päris pikki hüppeid tegema,” selgitab Kaili, et vihmaga võib see veidi raske olla. Visatakse nalja, et kui vihma tuleb, võiks see juhtuda just väikeste tantsijate vihmavarjutantsu ajal.
Anna-Maria lisab: ei tahaks, et rahvariided märjaks saaksid. Hommikul on need veel turvaliselt riidepuu peal, välja arvatud tüdrukute seelikud. Peaprooviks panevad poisid oma punased vestid selga ja pärast seda on kõik juba täiskomplektides: tüdrukud punasetriibuliste seelikute, valge pluusi ja lillelise räti ning poisid põlvpükste, valge pluusi ja vestiga.
Kõigil neil riietel on samuti oma lugu. Komplektid on nimetatud nende tantsijate järgi, kelle mõõtudes nad 2003. aastal valmistati. Anna-Maria rahvariided kannavad näiteks Kaia nime, Gretel on aga Leelo-nimelised rõivad. Leelot ja Kaiat pole neiud küll ise kohanud, aga nende nimed käivad Noarootsi tantsijatega igal peol kindlalt kaasas.
Peaaegu kõik rühma liikmed ütlevad, et käivad rahvatantsus ja tantsupeol suuresti just ühtsustunde pärast. Näiteks kõigi lemmiktants „Jaanitulele” algab sellega, et poisid tulevad platsile suurte kaigastega. „Kui on üks rühm, siis polegi nii vägev, aga kui terve plats on neid poisse täis, siis on ikka võimas!” räägib juhendaja.
Raido toob veel teisegi näite: „Proovis oli kord hetk, mil kõlar ei töötanud ja muusika jäi vait. Aga kõik platsil laulsid omaette kaasa ja lõpuks lauliski kogu plats koos. Selline suur ja ühtne koos olemise tunne tekkis.”
Noarootsi rahvatantsijad kogunevad oma päikesekollastes t-särkides viimast korda enne peo algust ühisele pildile Kalevi staadioni värava ees, naeratavad Lääne Elu fotograafile ja liiguvad siis reipalt vastu hommikusele tantsuproovile.
Kuninglik seltskond
Nuckö Folkdansis tantsib 14 10.–12. klassi õpilast. Kõik nad õpivad Noarootsi gümnaasiumis, aga pärit on nad Saaremaalt, Raasikult, Narvast, Sillamäelt, Haapsalust, Virtsust ja Taeblast. Kümme õpilast pole varem tantsupeol osalenud.
Vahetult enne pidu sai üks rühma tantsija vigastada ja seega asendab kaheksandat paari tantsupeol hoopis üks Viljandi paar rühmast Samm Sassis.
Tantsurühm on aga õnnistatud siniverelise seltskonnaga – rühmas tantsib nii Noarootsi gümnaasiumi praegune kuninganna Grete ehk Margareta Eleonora Fjäril kui ka tulevane kuningas Kevin ehk Artur Esimene.
Fotod: Peeter Langovits
No mõistus võitis,päevane etendus jääb ära.
Õnneks ei jäänud, vaid oli veel vägevam, kui loota võis…
Kui pilte vaadata, siis tunduvad noored rõõmasd olevat. Ilma trotsimine käib Eesti elu juurda.
Ups. Ikka – RÕÕMSAD
Kahju iseenesest lastest.kellega tehakse sopas,vihmas ja külmas inimkatseid.
nb pole vist ise ühelgi tantsu- ja laulupeol käinud.