Hillar Padu: sina ise oled endas süüdi

Piiblitarkusi tänasesse päeva kohandades võiks öelda, et  „ise süüdi jah“, kui elad võlgades ja lunastust ei otsi, kirjutab pensionil õpetaja Hillar Padu (pildil).

Tegelikult kogu maailm elab võlgu, sest kapital tekib ringluses, aga ringlus on krediidisüsteem, mida pangad sünnitavad, toidavad ja matavad. Näiteks alles hilja aegu oli Eestis ainult kaks firmat – Hansapank ja Ühispank, kõik teised firmad olid kahe panga võlgnikud ehk „kliendid“. Täna enam ei teagi, kas panku on üks või üheksa? IMF ega kogu globaalne pangandus pole aruandekohustuslikud ei asutajate ega riigi ees. Ja silt mingi pangakontori seinal ei räägi, kas finantskapitali  tegelikud omanikud on lähi- või kaugnaabrusest või robotid netist. 1% valitseb 99% ilmarikkusi ja kõik  ülejäänud on sellele „protsendile“  võlgu.

Popfilosoof Nietzsche elas viimased kümme eluaastat hullusärgis (suri 1900), aga „oma tõe“, mis akuutne tänaseni mees   jõudis avaldada: ta arvas, et igavese süü mõiste pärineb materiaalsest võla mõistest. Ja Võlg on ökonoomiline mõiste, sest iga võlga saab tasuda. Peale ühe – võlga Jumala ees. Ainujumalaga süveneb ja suureneb see võlatunne, millest saabki Süü – sina ise oled endas süüdi.

Eestlane Leo Luks ütleb siin  seoses kaasajaga, et Nietzsche ei usu siiski, nagu kaoks leviva ateismiga kohe ka inimese sisse juurdunud süütunne ja saabuks „uus süütus“. See võimalus potentsiaalsusena XX sajandil oli, kuid süütunne on inimpsüühikasse sedavõrd juurdunud, et säilib ka Jumala eemaldamisel ning tekibki hoopistükkis pessimistlik perspektiiv süü lunastamise võimatusest isegi XXI sajandil.

Mõisted on muidugi „teisenenud“ või kaasajastatud. Süütunne on ateismimaades asendatud mõistega „vastutus“… järgmiste põlvede ees.

Soomlase Jari Ehrnroothi uus raamat „Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu“ näitab, et kreeka-roomalik hea elu, peod, õnnelikkus ja heaolu on lääne traditsioonis ülim hüve ja elueesmärk. Judaismis-monoteismis on kõrgeimaks väärtuseks aga õiglus ja headus. Nende ühildamine pole kerge, kuid õnnelikkus ja hea elu on filosoofi arvates vaid elu kõrgemate eesmärkide tõe, ilu ja  headuse eeltingimus. Neid eesmärke pole võimalik sotsiaalteenustena saada, kuna inimese piisava heaolu tagavad vaid tema enese  „vastutustundlikud valikud.“

Heaeluühiskonna (soome heaoluühiskonna versioon) süsteem aga tugineb riigile. Seega võtab vastutuse riik. Aga vastutus peaks jääma üksikisikule.

„Enne kui vabalt elama hakata tuleb teha tööd,“ ütleb Ehrnrooth. Kuid oponendid arvavad, et nii tekibki ka selles süsteemis nietzscheaanlik olukord, kus mõistuspärasus täidab selle koha, mille Jumal tühjaks jätnud. „Päriselt vabad on need, kes on vastu võtnud Jumala ja elavad tema riigis,“ ütleb pühakiri.

Mitteusklikel seda riiki pole, kuid töösse  armudes, nö töösõltlasena ja vastutajana,  oled justkui moraalsem, kui need, kes vähem tööd teevad. See on kalvinistlikult askeetlik töömoraal ja kõlab kui kommunismiehitaja moraalikoodeks.

Ehrnrooth pole ei üks ega teine. Tema pakub, et vabaduse ja võrdsuse kõrval põhiseadustes olgu fikseeritud ka vastutus ja kohustused: „vabade inimeste sotsiaalpoliitiliste, näiteks tervist puudutavate lepingute alusel“. Eesmärk on tagada kodanike tervis, heaelu alus. „Kui lähete arsti juurde sõlmite lepingu ja kui te lepingust kinni ei pea, maksate rohkem omast taskust.“ Ja kui robotite ajastu toob kodanikupalga, „olesklemise“ taskuraha kõigile, mida Soomes juba katsetataksegi, siis oma lolluste eest maksad ikkagi ise.

Loo moraal: aita end ise, siis aitab sind Jumal! Seda küll. Aga… ateistlikult jumalavaba Eesti noormehed aastates 15-35  sooritavad tuhande elaniku kohta kõige enam Euroopas suitsiide; ja väidetavalt eesti mees ei suuda  naist valida ja eestlannad soovivad  välismaalaselt last isegi üksikemana; 48 %  abielumeestest tunnistavad jällegi, et on naiste poolt ahistatud ja lahkuvad Soome  uut peret otsima jne, jpm.

Inimarengu aruanne 2017 on sedasorti statistikast küllastatud. On see õpitud abitus? USA-s seevastu usutakse siiralt…, et nende rahvas on eriline Jumala poolt väljavalitu.

„Kui me sellest usust loobuksime või isegi selle tõepärasuse kahtluse alla seaksime, siis võiks see pöördumatult nõrgestada nii meie enesekindlust kui ka Ameerika unistust,“ kirjutab politoloogiaklassik Jeremy Rifkin, kuid lisab: „Ameerika unelma nimel tasub surra. Uue Euroopa unelma nimel tasub elada!“ (vt „Euroopa unistus“, lk 416)

Lõpetuseks tsiteerin üht eesti kultuuri mõttehiiglast, paljukirutud ja -kiidetud kirjandusloolast ja luuletajat Valmar Adamsit, kes juba 80 aastat tagasi ajakiri Akadeemia avanumbris kirjutas ka moodsast „tõejärgsusest“: „Mõtlemise juures on tähtis suude ja suund, /…/ mitte vaimuvaeste teesklejate poolt kiidetud muinasjutulik, realiteedis olematu „objektiivsus“. Õiget mõtet ei saa teisele „tõendada“, vaid sellega võib teda ainult nakatada. Tõeluses tõtt polegi.“ On elutahe või … lodevus, kui pole usku ei endasse ega Jumalasse.

Siit ka  Mihkel Muti  pealispindselt „nakatav“ mõte – ehk ei tahagi inimesed eeskätt vabadust, vaid ainult ausaid ja heldeid peremehi. (ML, 22.06). Teisisõnu, sina ise oled endas süüdi, kui elad võlgades ja lunastajat ei viitsigi otsida.