Viive Marleen. Foto Arvo Tarmula
Mais tähistas Haapsalu muusikakooli pärimusmuusika osakond kümnendat sünnipäeva. Selle aja jooksul on seal pärimusmuusikat õppinud üle poolesaja õpilase ja kolm aastat tagasi tulid ka esimesed lõpetajad. Kõik nad peavad tänulikud olema nimetule bussijuhile, kes pani möödunud sajandi lõpus ühel kevadsuvisel päeval raadio valjult üle Tallinna–Haapsalu bussi mängima. Tänu sellele on Haapsalu muusikakoolil Viive Marleen.
Pärast Haapsalu I keskkooli lõpetamist tahtis Viive minna Tallinna pedagoogilisse ülikooli rootsi keelt õppima. Rootsi keel oli tol ajal Eestis ülipopulaarne eriala ja nii ei pääsenud ta rootsi keele süvaõppijate kõrval löögile. „Tulin bussiga koju, olin natuke pettunud, et ülikooli sisse ei saanud. Siis öeldi raadios, et järgmisel päeval on Viljandis sisseastumiskatsed pärimusmuusika osakonda. Mõtlesin, et muusika on mulle ju kogu aeg meeldinud. Sinna ma lähen!”
Nii sattus Haapsalu muusikakoolis klassikalise flöödi eriala lõpetanud Viive õppima Viljandi kolledžisse, kus käisid sel ajal Ando Kiviberg, Ülle Jantson, Ott Kaasik, Untsakate mehed. Aga see oli enne Viljandi folki ja pärimusmuusika popiks saamist. „Seal, kus praegu on pärimusmuusikaait, oli üks tühi lagunenud maja, ahervare. Läksime sinna kontserdile ja Kiviberg rääkis, et tema unistus on, et siia tuleb pärimusmuusikakeskus,” meenutab Marleen. „Nüüd käivad mu õpilased seal võistumängimistel.”
Teisel katsel
Kui Marleen Viljandist 2003 Haapsallu tagasi tuli, oli ta tahtmist täis kohe siin pärimusmuusikat õpetama hakata. „Mõnes Eesti muusikakoolis oli juba pärimusmuusika osakond avatud, Haapsalus ei olnud. Läksin siis direktor Andres Kasele rääkima, et mina olen sellist asja õppinud ja mis tema arvab.”
Selgus, et kohe ei saa kuidagi uut osakonda avada. Ei olnud pille, ei olnud raha. „Läks vist juba neli aastat mööda, olin läinud Haapsalu kolledžisse õpetajaks õppima, kui 2007. aastal suvel helistas Kase mulle ise. Kuulsin kohe häälest, et nii, nüüd on kõik valmis,” meenutab ta.
Kuigi Marleen oli juba jõudnud minna tööle Viigi kooli, ei kõhelnud ta hetkegi. „Muusika oli mu kutsumus, muusikaga tegelemine ja selle rõõmu lastele jagamine. Ütlesin, et muidugi proovime.”
Augustis olid vastuvõtukatsed ja tuli neli esimest tüdrukut. Neist kolm katkestas ja neljas lõpetas kolm aastat tagasi. „Minu esimene lõpetaja oli Lisete Ulla.”
„Alguses oli jutt, et katsetame ja vaatame, kuidas huvi on, aga igal aastal hakkas õpilasi kolme-nelja kaupa juurde tulema. Kui see oli viis aastat olnud, oli see juba nii populaarne, et pidime vaatama, kas saame kõik tahtjad üldse vastu võtta,” räägib Marleen.
Põhjusi oli mitu. Selleks ajaks oli Eestis juba pärimusmuusikabuum. Sellesarnaseid erialasid avati muusikakoolides peaaegu igas maakonnas. Lastele hakati korraldama Viljandis võistumängimisi.
Marleen koos oma väikeste pärimusmuusikutega hakkas end Läänemaal usinasti tutvustama kontsertidel lasteaedades, koolides, sünnipäevadel, linna pidupäevadel.
„Pärimus- ja rahvamuusika kõnetab inimesi, ei jäta külmaks. Ka lastel on seda lihtsam hoomata,” ütleb ta.
Mitu pilli korraga
Muusikakoolis õpitakse seitse aastat. Teistest erialadest erinevalt peab pärimusmuusika õppija valima vähemalt kaks pilli. Kõik algab aga laulust.
Rahvamuusika on alguse saanud ju häälest, selgitab Marleen. Nii on ka lihtsam alustada. „Mõnel klassikalise muusika erialal võib mitu aastat aega võtta, enne kui laps tunneb, et suudab muusikapala nii veenvalt ette kanda, et ta ise naudib ja õpetaja on rahul. Pärimusmuusikas jõuab tunnetuslik külg kiiremini lapseni,” räägib ta.
Muusikakoolis on süvaõpe, mis tähendab kaht erialatundi nädalas, ja tavaõpe ühe erialatunniga. Mõlemale lisanduvad ansambel ja muud ainetunnid.
Enamasti on uued õpilased 1.–2. klassi lapsed, aga mitte ainult. „Mõned on ka lasteaiast tulnud. Kõige noorem oli nelja-aastane,” räägib Marleen.
„Aga mulle on ka viiekümneaastane inimene tulnud kannelt õppima. Kannel olevat nii rahustava tämbriga. Muusikat võib hakata õppima igas vanuses. Pärimusmuusikat saab küll igaühele õpetada.”
Marleen sellist asja nagu muusikaliselt lootusetu juhtum ei tunnista. „On inimesi, kel on looduse poolt antud andekus, ja nemad haaravad kiiremini. Ma ei julgeks väita, et on inimesi, kellele ei ole üldse antud. Ma arvan, et kõigile on antud,” ütleb ta. „Ma õpetan ka erivajadustega lastele, mul on pilliring ja ma olen ka neile lihtsamaid pärimuspalu õpetanud.”
Kuna pärimusmuusikud on muusikakooli osakond, on neil solfedžotund, õpitakse nooti. „Aga ma võin öelda, et on lapsi, kes soovivad mängida kuulmise järgi. Mõni on muusikaliselt nii andekas, talle on looduse poolt nii palju antud, et tal on mugavam mängida kuulmise järgi. Noot segab,” räägib Marleen. Muusikakoolis peab siiski mõlematpidi õppima mängima.
Traditsiooni elluäratamine
Pärimusmuusika osakonnas ei õpetata mitte lihtsalt rahvapille, vaid püütakse taastada katkenud side kadunud põlvkondadega. „Ainult Kihnus ja mõnes kohas Saaremaal, Võrumaal ja Setumaal on veel põlvkonniti õpitud pillimängutraditsioon alles, aga üldiselt peame ikkagi uuesti õpetama, see on nagu taassünd,” selgitab Marleen.
Õpitakse sada aastat või rohkem aega tagasi elanud pillimeeste arhiivilindistuste järgi. Lood on 18.–19. sajandist. „Kui käime iga-aastastel võistumängimistel Viljandis, tuleb seal mängida kaks lugu, üks neist peab olema pillimängija kodukandist. See ongi seepärast, et piirkondlikku traditsiooni elus hoida. Et lapsed teaksid, mis lood on nende kodukandist.”
Läänemaa traditsioon on eestirootslaste nägu. „Päris palju on siin mängitud Hiiu kannelt, ka Kirblas ja Lääne-Nigulas näiteks. Kullamaal ja Kirblas on olnud viiulimängijad. Torupillimängijaid ma Läänemaalt otseselt ei tea, nemad on Hiiumaa kaubamärk,” tutvustab Marleen.
Kui elurõõmus rahvamuusika muusikakooli kolis, vaatas mõni sellele ehk esialgu veidi viltu. „Mul jäi mulje, et mõni pidas seda nii ülilihtsaks, justkui ei peaks muusikakoolis õppima. See ei ole nii. On vaja väga head tehnikat, et neid lugusid veenvalt mängida,” räägib Marleen.
Osakond on jõudsalt kasvanud nii õpilaste kui ka õpetajate poolest. Viis aastat tagasi tuli appi Margus Tokko, kes hakkas andma kitarri- ja basskitarritunde ning ansambliõpet. Kolm aastat tagasi tuli rahvamuusik Hendrik Visla. „Mina õpetan plokkflööti, ristflööti, kannelt ja kitarri. Torupill on mu põhipill. Õpetaja Enrik Visla õpetab karmoškat, lõõtsa, viiulit, mandoliini. Hendrikul on kõik need pillid, mis minul ei olnud. Hendrik tasakaalustas osakonda oma tulekuga,” ütleb Marleen.
Kuna Visla elab Ristil, on kaks aastat asunud Ristil ka Haapsalu muusikakooli pärimusmuusika osakonna filiaal.
Aga veel rohkem kui kolleege kiidab tänavune Haapsalu aasta õpetaja Viive Marleen oma õpilasi. „Üks inimene üksinda ei suuda midagi korda saata. On küll oluline, et õpetajail oleks soov ja missioon pärimusmuusikat õpetada ja seda kultuuri edasi kanda, aga peab olema ka nii-öelda materjali. Peavad olema lapsed, kes seda vastu võtavad,” räägib ta. „Need on nii armsad lapsed, kes on tulnud meile õppima. See on lust. Millise energiaga nad tulevad ja millist tagasisidet nad annavad!”
„Juba üle kuuekümne inimese on kümne aasta jooksul saanud meilt muusikalist haridust ja ma loodan nii väga, et see traditsioon jääb kestma. Ja et ma ei kahetse, et kuulsin bussiraadiost Viljandi kultuurikolledži reklaami, ja et ma selle peale Viljandisse läksin, ja et Andres Kase minuga ühendust võttis ja et me selle osakonna käivitasime,” ütleb Marleen.
Andres Kase, Haapsalu muusikakooli direktor
Osakond sai kümneseks, aga selle tegemise mõte oli meil juba varem. Ei leidnud kuidagi õiget inimest, kuni siis torkas pähe Viive.
Viive on saanud pärimusmuusika osakonna käimapaneku ja laste õpetamisega hakkama suurepäraselt. Sellist tunnet ei tekkinud isegi alguses kordagi, et ehk ei ole osakond elujõuline. Ta on suurepärane pedagoog, keda lapsed armastavad. Ta on hingega asja juures.
