Muinasjutuline "Jolanta". Foto: Novaja Opera
Esimese juuli õhtu Haapsalu lossihoovis. Tšaikovski festival teeb võimalikuks kahe legendi, kahe muinasjutu kohtumise ja erakordse õnne korral teineteisega ristumise. Moskva Novaja Opera esituses jõuab publikuni Tšaikovski ooper „Jolanta“, lugu pimedast kuningatütrest. „Jolantat“ esitatakse Haapsalu lossihoovis, mis on legendidest tuntud Valge Daami asupaigana. Kas kahe legendi peategelased sel õhtul lossihoovis ka päriselt kokku saavad, pole ette teada, kuid ooperi- ja muinasjutumaailmas on imed igapäevased.
Kui ooperimaailmast rääkida, siis Novaja Opera lauljate tase on väga kõrge. Suur osa neist on pikaajaliste lepingutega laiali mööda Euroopa ooperimaju, mis tähendab, et kui nad Euroopast vahel koju tulevad, on nad nagu teised inimesed – iga kord laiema silmaringi, suurema kogemuspagasi ja uute ideedega. Väga suure austuse ja kõige parema sõnaga mäletatakse Novaja Operas Eri Klasi.
Teatri praegune peadirigent Jan Latham-Koenig on britt, kes räägib igal võimalusel püüdlikult vene keelt. „Kui ma seitse aastat tagasi dirigendiks tulin, olin eelnevalt küll juhatanud palju vene heliloojate sümfoonilist muusikat, aga peaaegu üldse mitte oopereid. Seda peamiselt seetõttu, et ma lihtsalt ei saanud aru, millest seal lauldakse, ja niimoodi dirigeerimine on minu jaoks üsna võimatu. Nüüdseks on olukord palju parem. Ma saan täpselt aru, millest jutt käib,“ on ta uhke oma keeleõpingute üle.
Jan Latham-Koenig on Moskva Novaja Opera muusikajuht ja Flandria Sümfooniaorkestri peadirigent Belgias. Ajaloo esimene briti päritolu dirigent, kes on muusikaline juht Vene ooperimajas. Ta on õppinud Londoni kuninglikus muusikakolledžis, varasemalt töötanud nii orkestrite ees kui ooperimajades Mehhikos, Palermos, Strasbourgis, Roomas, Viinis jm ning külalisdirigendina Jaapanis ja Hiinas.
Venemaa ooperiteatrite töökultuuris hämmastab teda kõige rohkem kogu kunstilise kollektiivi pühendumine ühisele eesmärgile. „Kogu see teater on nagu üks suur perekond, kes töötab ühise, täpselt sõnastatud kunstilise eesmärgi nimel. See suur ühine eesmärk on alates peaosatäitjast kuni lavatööliseni kõigi jaoks määratult olulisem kui ükskõik kelle isiklik karjäär või isiklikud ambitsioonid. Vene teatrites pole sellist asja nagu primadonnakultus. See on absoluutselt välistatud! Siin peavad olema tugevad isiksused, nagu lavastaja või dirigent, kes juhivad kogu protsessi, aga mitte isiklikest ambitsioonidest lähtuvalt, vaid kogu ettevõtmise kunstilise lõpptulemuse huvides, ja mitte keegi ei kipu nende nõudmisi vaidlustama. See on asi, mida ma kusagil mujal maailmas pole kohanud.“
Jan Latham Koenigist on saanud vene ooperite veendunud eksportöör, kes juhatab neid Shanghais, Prahas, Palermos ja Strasbourgis. „Ma juhatan „Jolantat“ praegu siin Moskvas ja ka Prahas. Need on suhteliselt sarnased lavastused, ja ma arvan, et „Jolantat“ ei tohikski väga tänapäevaseks lavastada. Selles on väga oluline, et säiliks kogu loo muinasjutulisuse maagia,“ tuleb Koenig jutuga Haapsalus etenduva ooperi juurde.
„Ma arvan, et „Jolanta“ sobib Haapsalu lossihoovi väga hästi, see on just selline vabaõhuooper, kus suurem osa tegevusest toimub väljas ja lossis, võrreldes näiteks „Jevgeni Oneginiga“, mis on oma olemuselt üsna tubane lugu.“
Muusikalises mõttes paelub Koenigit kõige enam see, kui totaalselt erinev on „Jolanta“ kõigist teistest Tšaikovski ooperitest. Eelkõige avaldub erinevus selles, kuidas helilooja on orkestrile kirjutanud: „Jolanta“ orkestripartiid kokku on nagu sümfoonia, mis ei kõla kuidagi sedamoodi, nagu ooperiorkestrid tavalised kõlavad. Seega on „Jolanta“ äärmiselt sobilik ka poolenisti lavastatud kontsertettekande jaoks – versiooni jaoks, millega nad kavatsevad just Haapsallu tulla.
"Jolantat" on Novaja Operas mängitud varemgi. Praeguse versiooni lavastaja Alekandr Veiro sõnul tegemist inimsuhetest rääkiva looga – igavesed teemad, mis on aktuaalsed hoolimata ajastust, mil tegevus toimub. „Minu jaoks on selles loos peamine inimese võime ootamatutes olukordades avastada endas uusi külgi, seninägematuid võimeid, leida end uuesti. Muide, see on üks haruharvadest ooperitest, kus puudub negatiivne vastasleer. Siin pole kurjust. Pole seda, et keegi sooviks halba, kellega siis peaks võitlema. Hea võidab kurja, või siis et ei võida, mida muide ju ka ooperites tihti juhtub. Seetõttu on „Jolantat“ aegade jooksul väga tihti lavastatud kui muinasjuttu, nagu muide tegi kunagi ka minu õppejõud Anatoli Vassiljev Moskva Suures Teatris.“
Haapslus on Jolanta osatäitja nooruke sopran Jelizaveta Soina, kes peab rolli üheks neist, mida ta on ammu unistanud laulda. Novaja Operas on Soina varem laulnud Tatjanat rolli „Jevgeni Oneginis“, ja peab mõlemat tegelaskuju üsna sarnaseks.
„Nii Jolanta kui Tatjana on mõlemad noored naised, kes elavad läbi esimest tõelist armastust, ja seda on ka muusikaliselt tunda – nad on lüürilised kangelased. „Jolanta“ on muidugi muinasjutt, aga filosoofiline muinasjutt, mis jutustab igavestest väärtustest – headusest ja armastuse jõust. Siin tõepoolest pole negatiivseid tegelaskujusid, kellega laval võidelda, kuid seda enam on oluline kangelaste sisemine võitlus. Võitlus oma kahtluste ja hirmudega. Ma mängin küll pimeda Jolanta rolli, kuid loomulikult ei laula ma kinniste silmadega. Jolanta pimedus on ju ka tegelikult metafoor, ja alles armastus ning teadmine valguse ja värvide olemasolust muudab ta nägijaks. Mulle tundub juba praegu, et Haapsalu keskaegse lossi romantika, mida ma ise pole veel kunagi päriselt näinud, sobib selle ooperi esitamiseks suurepäraselt. Seal on ju ka legend Valgest Daamist, kelle kuju lossiaknal näha võib. Ma usun et Jolanta näeks teda kindlasti. Tuleb ainult uskuda ja armastada!“
Jolanta lugu
Jolanta, kuningatütar ja printsess, on olnud sünnist saati pime ning elab lossis eraldatud hiilguses. Kuningas, kelle käsul pole kellelgi lubatud Jolantale tema pimedusest rääkida, toob kohale arsti Ibn-Hakia, kes teatab, et saab Jolantat ravida vaid juhul, kui talle saladusest räägitakse ja tal on soov nägijaks saada.
Õhupoolikul saabub lossi krahv Vaudemont, kes näeb Jolantat ja armub temasse. Printsess korjab Vaudemont’ile lilli, aga annab talle valged, mitte punased, nagu mees on küsinud. Vaudemont mõistab, et tüdruk on pime, ning jutustab talle valgusest ja värvidest. Kuningas avastab paari, Vaudemont vannub Jolantale armastust ning ei hooli, et ta on pime. Jolanta soov nägijaks saada aga pole veel piisavalt tugev ning kuningas ähvardab krahvi hukata, kui ravi ei õnnestu.
Kui algab Jolanta ravi, paljastab kuningas Vaudemont’ile, et ähvardus oli vaid tütre motiveerimiseks. Kui printsessi silmadelt võetakse sidemed, näeb Jolanta esimest korda elus kogu ümbritsevat maailma. Õukond rõõmustab.
Refereeritud Eesti Kontserdi ajakirja Aplaus.
