Kalle Muuli: superkolmapäev ja maratonistung

Eelmise nädala kolmapäevane riigikogu istung sai ajakirjanduses mitu dramaatilist liignime. Mõni väljaanne nimetas seda superkolmapäevaks, mõni maratonistungiks. 17 aastat võimul olnud Reformierakonna liikmed kasutasid enamasti väljendit must kolmapäev, sest pärast valitsusest välja kukkumist paistab neile kõik must.

Mis siis tegelikult Toompeal toimus?

Riigikogu kolmapäevane istung kestis tõesti kaua. See algas kell 2 päeval ja lõppes neljapäeva hommikul kell 6. Kokku seega 16 tundi ehk kaks tavalist kontoriametniku tööpäeva järjest. Aga vähemalt istungi pikkuse poolest polnud selles midagi erilist. Isegi praeguse koosseisu ajal, mis on valitud kaks aastat tagasi, on riigikogu pidanud pikemaid istungeid.

Hommikuni või isegi järgmise istungi alguseni kestvaid tööpäevi tuleb riigikogus ette keskeltläbi paar korda aastas. Eriline oli möödunud kolmapäev vaid selle poolest, et kui tavaliselt on ööistungite põhjuseks opositsiooni katse takistada või venitada riigikogu tööd lõputute 10minutiliste vaheaegade võtmisega, nii et enamik kallist tööaega kulub niisama vahtimise peale, siis sedapuhku tegi riigikogu kõik need 16 tundi järjest tõesti tööd. Läbi arutati 23 eelnõu ja pärast põhjalikku arutelu langetati kõigi suhtes ka otsus.

Kuna päevakorras oli mitu maksumuudatust, langes kõige suurem koormus rahandusminister Sven Sesterile, kes seisis saadikute arvukaile küsimustele vastates riigikogu kõnepuldis ühtekokku kümmekond tundi. Võimalik, et Sesteri saavutus tuleks tõesti kanda riigikogu rekordite raamatusse.

Aga iseenesest pole 23 eelnõu arutamine ühel istungil mingi ime. 1990. aastail ei tekitanud 20–30 eelnõuga päevakorrad vähimatki elevust. See oli täiesti tavaline asi. Eriti istungjärgu lõpu eel olid hommikuni kestvad tööpäevad ja paarikümne eelnõuga päevakorrad riigikogus pigem reegel kui erand. Tööd oli lihtsalt palju ja töö tuli ära teha. Keegi ei virisenud siis, et valitsus rabistab ega anna aruteluks piisavalt aega. Kas töö tulemus oli siis kehvem?

8. detsembril 1993 kiideti riigikogus heaks tulumaksuseadus, millega kehtestatud proportsionaalne ehk kõigile ühetaoline tulumaksumäär kehtib Eestis siiamaani. Riigikogu päevakorras oli tol päeval 17 väga olulist ja mahukat eelnõu ning tulumaksuseadus võeti vastu hilisel õhtutunnil. Muuhulgas arutati samal istungil veel ka 1994. aasta riigieelarvet, kaht maksuseadust, töö- ja puhkeaja seadust, kaitseväeteenistuse seadust, tarbijakaitse seadust, mittetulundusühingute seadust ja vabariigi presidendi töökorra seadust ning ratifitseeriti Eesti ja Iisraeli relvahanke leping. Ometigi ei takistanud pikk ja kaalukas päevakord kvaliteetsete seaduste tegemist.

1993. aastal oli opositsioon riigikogus tulumaksuseaduse vastu, nimetades seda kohmakaks ja bürokraatiat suurendavaks seaduseks. Tänapäeval nimetab opositsioon sedasama tulumaksu lihtsaks ja läbipaistvaks ning palub valitsusel jumalakeeli seda mitte muuta.

Tegelikult ei olene seaduste kvaliteet päevakorra ja istungi pikkusest. Parlamendil on iga eelnõu arutamiseks aega just täpselt nii palju, kui on vaja. Pole mingit vahet, kas päevakorras on üks või sada üks eelnõu. Saadikute küsimuste ja sõnavõttude arv ja pikkus on kindlaks määratud riigikogu töö- ja kodukorra seadusega ning see ei olene sellest, mitmendat eelnõu arutatakse. Parlamendi töökoormus ja päevakorra pikkus oleneb suuresti valitsuse tööst. Kui valitsusest tuleb palju eelnõusid, peab riigikogu neid ka arutama. Riigikogu komisjonid peavad kõik eelnõud suurde saali esimesele lugemisele saatma hiljemalt seitsme töönädala jooksul. Selline on seadus ja seadust tuleb täita.

Kogu kära maratonistungi ümber pole tingitud mitte riigikogu liiga suurest töökoormusest, vaid sellest, et juba aastaid on see töökoormus olnud hoopis häbematult väike. Reformierakonna viimased valitsused on harrastanud peenhäälestust ehk mittemidagitegemist ja nüüd, kui lõpuks tuleb hakata tööd tegema, on häda ja imestus suu