Kardetud, kirutud, hurjutatud ja pilgatud USA president Trump on ametis olnud oma esimesed 100 päeva. On siis, üldise tava järgi, kommentaaride aeg, kirjutab Iivi Anna Masso (pildil) portaalis Edasi.
Tegelikkuses on kommentaaride aeg alanud hoogsalt juba ammu enne kui ametiaeg alata jõudis. Kui heidame pilgu rahvusvahelisele meediapildile pikema kui paaripäevase perspektiiviga, siis märkame, et kommentaarid on tegelikult nüüd, pärast esimest sadat päeva, tunduvalt vaiksemad ja rahulikumad kui Trumpi valiku aegu ja ta ametiaja alguses. Paanika on enamjaolt möödas. Kriitika seevastu jääb. Tunnistades, et poliitiku töö on talle ootamatult raske, andis maailma võimumees number 1 ise kriitikutele nii-öelda trumbid kätte. Aga võib-olla on kriitikud oma trumbid juba enneaegselt ära kasutatud?
Mida oleme 100 päeva jooksul teada saanud?
President Trumpist endast õigupoolest väga vähe sellist, mis ametiaja alguses juba teada ei olnud. Paremad õppetunnid oleme saanud USA demokraatiast. Ja meediast, nii jänkide kodumaal kui laias ilmas. Ka siinkandis.
Omalt poolt võin, erilise võidurõõmuta, aga siiski rahul olles – rahul sellega, et midagi on meie arvamatust ilmast võimalik enam-vähem kindlalt teada ja midagi koguni usaldada – jääda truuks varem väljendatud skepsisele viimsepäevaprohvetite suhtes, kes maailisid pilti uuest Hitlerist, tulevast fašistlikust Ameerikast, demokraatia hukust ja tõrjutute jõhkrast ahistamisest. Nagu oli oodata, midagi sellist pole juhtunud.
Oleme näinud, et USAs poliitilist võimu vastastikku kontrollivad institutsioonid (nn checks and balances) täidavad igati oma funktsiooni.
Oleme näinud, et presidendi võim USAs ei ole piiramatu, ehkki erinevalt enamusest Euroopa riikides on USA president ühtlasi ka valitsusjuht ja ta meeskond omab reaalset täidesaatvat võimu. Seadusandlik võim on see-eest rangelt kontrollitud, ning Kongressist ega kohtutest ei saa ükski pealik üle ega ümber nii kaua, kui põhiseadus ja selle määratud kord püsib.
Sellest ehk tulebki 100 päeva tähistav suhteline vaikus võrreldes algse kriitikatormiga. 100 päeva ei paku erilist võidurõõmu ei Trumpi tulistele pooldajatele – sest tema vastaste silmis ebapopulaarsed otsused ja plaanid on üks teise järel ebaõnnestunud –, ega ka vastastele: oodatud katastroof jäi tulemata, populistiks ja veel kõigeks hullemaks tembeldatud mehe juhitud USA on endiselt tavaline Ameerika, business as usual, täpselt nagu ta oli eelmise presidendi ajal, kellest progressiivsed ringkonnad ootasid suisa Lunastajat.
Aga proovime ennustamist, seda kõige tänamatumat mõtteharjutust: täna küsitakse, kas Trump astub keset ametiaega tagasi? Arvan, et ei, ehkki on vägagi usutav, et ta tagasivalimisele 2020 ei kandideeri. Samuti arvan endiselt, et USA-st ei ole tulemas ei diktatuuri ega fašistlikku rezhiimi, sõltumata sellest, kas Trump isiklikult sellist arengut soovib (milles sügavalt kahtlen) või mitte.
Kui millegi pärast muretseda, siis on selleks meeleheitlikud sammud kaduva veenvuse taastamiseks rahvusvahelisel areenil vaenlasi jahtides. Need aga on võimalikud alati, sõltumata sellest, kes Valges Majas hetkel peremeheks on. Maailm on hetkel mitmel põhjusel hullumeelne, hirmutav, arvamatu. Tunnistagem: sellesse maailma sobib Trump paremini kui nii mõnigi muu.
Täismahus artiklit saab lugeda siit.
Iivi Anna Masso
Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Paar korda kuus kirjutab Iivi Anna Masso Edasi lugejatele digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel.